Aasta Suurpere 10 aastat hiljem

Eesti Lasterikaste Perede Liit on 13 aastat välja andnud Aasta Suurpere tiitlit. Uurime tunnustuse saajatelt, kuidas neil läinud on.

2013. aastal andis Eesti Lasterikaste Perede Liit neljandat korda välja Aasta Suurpere tiitli, mille pälvis nelja lapsega perekond Karu-Rõõm Võrumaalt, Rõugest.

Grethe ja Taavi peres on neli last: Sandra (24), Emil (19), Kirke (13) ja Anni (10).

Mis tiitli saamisest esimesena meenub?

“Ajakirjanik Priit Pullerits käis meiega paar nädalat varem lugu tegemas. Mäletan, et kui Tallinna loomaaeda Suurperepäevale sõitsime, siis tegime Adaveres peatuse, et ajaleht osta ja artiklit lugeda. Ka siis me ei osanud üldse oodata, et see tiitel just meile tuleb. Ma ei olnud varem meie perest kui suurest perest mõelnud, neli last pole meile kunagi tundunud palju. Neli on meie jaoks täpselt paras. Anni oli siis värskelt aastane ja see oli tema esimene kord loomaaias, tal oli hästi põnev. Tiitli saamine oli hästi suur üllatus, just lastel oli megaelamus, et vau, me võitsime. Meie pere suur unistus oli käia Disneylandis, auhinnaraha eest ostsimegi sinna piletid. See oli väga lahe reis.”

Millised on teie pere traditsioonid?

“Nagu kõik muud asjad, vajab ka pere hoolt ja aega ja armastust. Just toonasest Aasta Suurpereks saamisest on meie peres traditsioon teha igal emadepäeval perepilt. Nüüd saame teha järjekorras 11. foto! On tähtis, et meil oleks pere kasvamise loost pilte. Need tillukesed traditsioonid aitavad kasvada teadmisel, et meie, see punt siin, oleme üksteise jaoks alati olemas. Sünnipäevalaps lauldakse meie peres alati hommikul üles. Koos eelmisel õhtul tehtud tordiga. Mardipäeval oleme viimastel aastatel perega koos santimas käinud. Jõulud ja jaanid – ikka koos. Väga sageli on ka head sõbrad pundis.

Kas see just traditsioon on, aga me räägime omavahel hästi palju. Ja kuulame, et mis kellelgi südamel on. Kuidagi on läinud nii, et pigem hommikuti ja õhtuti, päeval on kõikidel oma tegemised. Ja nädalavahetuseti, kui kõik kodus on. Nii palju kui võimalik, siis olemegi perega koos.”

Mis on olnud perena nende 10 aasta kõige suurem kasvamise koht?

“Järjest teadlikumalt valime teha neid asju, mis meid kõnetavad ja õpime ütlema “ei” nendele asjadele, mis ei ole meie jaoks. See julgus on miski, mis on nende aastate jooksul kasvanud. Julgus öelda endale ja oma unistustele “jah”. Isegi siis kui veel täitsa kindel ei ole, et mis saama hakkab. Loetud päevad tagasi tuli trükist mu noorteromaan “Kaarnapuu”. Võtsin eelmisel aastal kätte ja hakkasin kirjutama. Oma unistuste nimel tegutsemine on olnud suur kasvamise koht.

Unistada on hea, aga oma unistuste nimel tuleb tööd ka teha. Et kui unistan raamatute kirjutamisest, siis tulebki arvuti taha istuda ja kirjutama hakata. Ja kõigi nende unistuste ja tegutsemiste kõrval ei tohi ära unustada lõbutsemist ja puhkust. Me mõlemad Taaviga kipume oma asjadega hästi süvitsi minema. Aga siis tulebki teadlikult paus võtta ja midagi muud teha. Mina hakkasin karmoškat õppima, Taavi õpib sügisest saati torupilli, käime koos jalutamas ja teeme trenni.

On oluline teha neid asju, mis sind köidavad. Kui saame lapsevanematena kaasa aidata sellele, et laps saab kasvades teada, mis tunne see on, kui saad teha midagi, mis sulle väga meeldib, hoolimata tulemusest või diplomitest või auhindadest, siis see teadmine aitab tulevikus väga palju. Mulle nii meeldib, et Sandra suur kirg on muusika ja laulmine, Emilil jalgpall, Kirkel sulgpall ja Annil tantsimine. Ja need kired võivad elu jooksul muutuda ja kindlasti muutuvadki. See on normaalne, sest me ju kõik kasvame. Oluline on osata ennast kuulata. Ja keerulistel hetkedel mitte käega lüüa, vaid edasi pusida. Ja märgata, millal on aeg millekski uueks.“

 Mis on toonud nende aastate jooksul kõige rohkem rõõmu?

“Mulle meeldib õhtuti teha tänulikkuse harjutust: enne magama jäämist mõtlen, et mis oli tänases päevas hästi. Isegi siis, kui on tõesti selline eriti nõme päev olnud. Rõõm ongi peidus märkamises ja teadvustamises. Olen oma pere üle täiega õnnelik. Meie pere on kõige suurem looming ja kõige suurem rõõm. Ja ka kõige suurem kasvamine. Kipume emana lastega koos kasvamise kõrval ennast ära kaotama, eriti siis, kui nad on pisikesed ja vajavad 24/7 hoolt. See on tükk tegemist, et ennast taas endana leida.”

Jaga palun mõnda nõuannet teistele lasterikaste perede vanematele – kuidas igapäevaeluga toime saada, kuidas tasakaalu leida?

 “Kõige olulisem on ennast laste kõrvalt märgata. Näputoidud, potitrennid, öised ülevalolekud, need kõik täidavad päeva nii, et aega jääb puudugi. Aga on oluline märgata ennast seda kõike tegemas. Ja kuigi see tundub keeruline, siis ma päriselt soovitan proovida kõiki neid aegu nautida. Need lähevad nii ruttu mööda. Ühel hetkel vaatad tagasi ja mõtled, et seda aega ei tulegi enam, kui hambahaldjas käib, sest kõikidel lastel on piimahambad vahetunud. Iga päev on väärt märkamist. Iga päev on väärt, et sealt leida kasvõi üks rosin, mis päeva magusaks teeb. Tean, et seda on palju lihtsam öelda kui teha, aga tasub proovida!”

Milline võiks teie elu 10 aasta pärast olla?

“Ma loodan, et meie elu on jätkuvalt rõõmu täis. Et lastel on kõik hästi ja et nad armastavad oma elu. Ja kui parasjagu täiega ei armasta, sest ka neid aegu tuleb ette, siis tegutsevad selles suunas, et jälle armastada. Ma loodan, et loomingulisus on meie eludes jätkuvalt voolamas. Et me käime reisimas ja saame kogu perega Islandil käia. Ja et lapsed saavad ja julgevad olla nemad ise. Seda oleme neile ikka üha rääkinud, et iseendana on kõige mõnusam.”

Aitäh, armas Grethe!