Aasta Suurpere 12 aastat hiljem

AASTA SUURPERE 2011 – perekond Mäe

Eesti Lasterikaste Perede Liit on 13 aastat välja andnud Aasta Suurpere tiitlit. Uurime tunnustuse saajatelt, kuidas neil on läinud. 

2011. aastal andis Eesti Lasterikaste Perede Liit teist korda välja Aasta Suurpere tiitli, mille pälvis viie lapsega perekond Mäe Lääne-Virumaalt. Tiitli saanud perekonnale kinkis BigBank 1000 eurot. Rääkisime pereema Raeliga, kuidas on elu nende tosina aastaga muutunud.

Rael ja Riho Mäe peres on viis last: Kärt (34), Siim (33), Epp (30), Tuule Sireli (26) ja Mattias (21). 

Mida on Aasta Suurpere tiitel teie perele tähendanud?

“See oli meie jaoks suur tunnustus, olime kõik väga meelitatud. Meil on siiamaani auhinnatahvel kodus. On tore kiidetud ja tunnustatud saada, aga ega meie elu otseselt pärast  seda muutunud. Tegime ikka oma toimetusi edasi. Pigem oli rõõm sellest, et saime tänu tunnustusele koos olla ühtmoodi mõtlevate inimestega, lasterikastel peredel on tihtilugu ühesugune maailmavaade ja see on tore.”

Mis on olnud nende 12 aasta kõige suurem kasvamise koht?

“Kõige suurem muutus meie jaoks on olnud lastega koos kasvamine. Vanemad inimesed alati rääkisid, et aeg läheb kiiresti, aga ega enne ei usu, kui saad seda ise päriselt kogeda. Kõik me lapsed elavad juba oma elu, kodus enam keegi ei ela. Oleme meiegi nö “tühja pesa sündroomist” hirmulugusid kuulnud, kuid tegelikult on täitsa mõnus kahekesi ka olla. Nüüd, kui pesakond kõik koju tuleb, on paras leiutamine, et kes kuhu magama mahub, aga mõtleme alati midagi välja. Kui kõik koos elukaaslastega ja lapselapsega koju tulevad, on meid kokku 12.”

Mis on toonud nende aastate jooksul kõige rohkem rõõmu?

“Peredünaamika muutumist on huvitav jälgida. Eluring hakkab justkui otsast peale –  meie lapsed on saanud täiskasvanuks, nad on iseseisvunud ja nüüd sünnivad neile oma lapsed. Lapsevanematena võime endale ainult õlale patsutada, kui lapsed on kasvanud sellisteks inimesteks, kes suudavad ise hakkama saada ja leida enda kõrvale armsaid inimesi. Kui kõik nii läheb, siis oleme kenasti hakkama saanud. Eks me kõik kasva koos lastega. Ja kui lapsi on palju, siis on ka palju võimalusi kasvada.”

Millised on teie pere traditsioonid?

“Jõuludeks tuleb alati kogu pere koju, kõik võtavad selleks ajaks puhkuse. Paaril viimastel aastal oleme teinud ka jõulumatka. Otsime mõne ägeda matkaraja ja matkamegi kõik koos mõned kilomeetrid käbi lume.  Kui lapsed olid väiksemad, olid sünnipäevad ühed väga erilised päevad. Hommikuti laulsime alati sünnipäevalapse küünlade ja tordiga üles. Ja samamoodi oleme alati tähistanud emadepäevi, isadepäevi, vastlapäeva ja nüüd mõned aastad ka vanavanematepäeva, sest meie perre sündis ka esimene lapselaps.”

Kuidas lasterikkas peres igapäevaeluga toime tulla? 

“Meie lapsed kasvasid suureks hea mitu aastat tagasi. Praeguseks on ühiskond ja olud niivõrd muutunud, tihtilugu tunnen praegustele suurte perede vanematele kaasa, see ei ole üldse kerge aeg üle elada. 

Meie lastest ei käinud keegi lasteaias, Mattias küll proovis paar kuud, kuid saime aru, et meile sobib ikkagi teistmoodi rohkem. Et minu abikaasa Riho oli koolidirektor ja mina töötasin koolis aednikuna, siis sain lapsi hästi palju tööle kaasa võtta. Suviti oli Rihol rohkem vaba aega ja saime alati toime. Oleme terve elu maal elanud ja see on olnud suur õnn. Kui meie perre sündis 90date alguses kolmas laps, siis tuli parajasti kasutusele ka Eesti kroon. Rubla kaotas oma väärtuse, poeriiulid olid üsna kasinad ja ega raha ka üleliia kellelgi ei olnud. Et elasime maal, siis kasvatasimegi oma kartuli ja köögivilja ikka ise. Meil olid oma küülikud, siga ja kanad ka. Kui tänapäeval on peredel mõni suvekodu, siis soovitan julgelt juurikas mulda pista või võtta endale kas või suvekanad. Suurte perede vanemad peavad olema ja ongi tihtilugu väga leidlikud!”

Suur aitäh, hea Rael!