Leo Kaagjärve fond
Perekond Silm/Ulm elab Harjumaal vanas talukohas. Perekonnas on sirgumas neli last: 11-aastane Tormi, üheksane Maru, seitsmene Pilve ja detsembris sündinud Talis.
Kui varasemalt töötas pereema Keili lasteaias, siis nüüd, pisipojaga kodus olles, on tal võimalik rohkem aega lastele pühendada ning nendega koos aega veeta. Pereisa Janek on hariduselt tisler, igapäevast leiba teenib ta mööblipaigaldajana. Janek on kuldsete kätega, olles perekonna kodu suures osas ise üles ehitanud.
Perekond on väga kokkuhuidev ning neile on tähtsal kohal suguvõsa ja juured. Nad käivad igal aastal Tartumaal suguvõsakokkutulekul ja külastavad igal võimalusel vanavanemaid. Nende talu ümbritsevad neli põlvkonda. Lastel on võimalik elada lähestikku oma vanavanematega, neil igapäevaselt külas käia ning neid põllutöödes abistada – seitsmene Pilve on vanaisale ja vanavanaisale suureks abiks mesinduses.
Perekond Silm/Ulm armastab muusikat kuulata, ise laulda ja pilli mängida. Nad käivad koos lastega rahvamuusika üritustel, kus löövad ka ise rahvatantsu ja pillimänguga kaasa. Pilve ja Tormi õppisid pärimusringis väikekannelt, ukulelet, laulmist ja tantsimist. Praegu õpivad Pilve ja Tormi muusikakoolis akordionit. Pilve sai sünnipäevaks parmupilli ja harjutab usinalt mängimist, Marule meeldib väga laulda. Lapsed laulavad tihti koos ilusaid eestikeelseid laule, mis teeb ka väikesele Talisele palju rõõmu. Maru ja Tormi lemmikuks hobiks on keraamikaring, lisaks käib Maru puutööringis ning väike õde Pilve näeb kodus puutöö kallal vaeva. Perekond hindab väga luuletusi ja rahvajutte, teatrietendusi, kunsti ja käsitööd. Perekond Silm/Ulm veedab palju aega looduses – koos käiakse nii telkima kui matkamas.
Perekond Kolga on viieliikmeline perekond Käesalust, Harjumaalt. Neis on esivanemate kaudu segunenud Hiiu, Ridala, Mulgi ja Setu veri – justkui läbilõige Eestimaast. Perekond arvab, et Hiiumaalt on huumorisoon, Ridalast tööarmastus, mulkidelt ja setudelt oskus raha lugeda ning üldisemalt igasugu olukordades hakkama saada.
Perekonnas kasvab kolm last – Teele (6), Linda (4) ja Aare (2). Kui Teele nimepanekuga erilist lugu ei kaasne, siis Linda ja Aare nimi on valitud 1944. aastal paadipõgenikena lahkunud pereliikmete mälestuseks.
Pereema Eliko on loodusteaduste ning pedagoogilise taustaga, lisaks huvitub pärimusmeditsiinist. Perekond veedab üheskoos palju aega looduses, et tutvustada lastele putukaid, loomi ja taimi. Nad peavad oluliseks, et lapsed teaksid, millised on perekonna juured, hinnates pärimuskultuuri osa väärtuskasvatuses. Pereisa Madis on alati masinate ja mehhanismidega silmitsi seisnud. Praegu töötab ta insenerina tööstusettevõttes. Isa poolt on kodus au sisse tõstetud oma kätega tegemine ja taaskasutus. Nagu varem ka tema enda isa, ohverdab Madiski osa oma ajast vabatahtlikku riigikaitsesse (KL).
Kodutallu on perekond Kolga kogunud oma vanematelt õpitud tööd ja tegemised. Neile pole võõrad ei taimekasvatus, heinategu, kartulivagude ajamine, sõnnikuvedu ega lamba pügamine. Nad elavad 30. aastatel ehitatud asunikutalus, mille nad kümme aastat tagasi soetasid ning mille renoveerimise ning hubaseks muutmisega on nad järjepidevalt vaeva näinud. Perekond Kolga peab oluliseks oma küla kogukonnaelu arendamist ning looduskeskkonna hoidmist.
Meie pere ja nimede lugu
Meie pere on kuueliikmeline – isa Ivar, ema Merileid, meie neli last ning Berni Alpi karjakoer Elly.
- aasta aprillikuus sündis meie esimene tütar Merete. Merete on küll Skandinaavia nimi, kuid kõlab kaunilt ja lihtsalt ka eestlastele. Lisaks omandab nimi rõhku muutes eesti keeles kauni tähenduse „meretee“. Selline reeglina tüüne, arukas, soe ja rõõmus, saja erineva värvinguga nagu Läänemerigi, on ka meie vanim tütar.
- aasta kottpimedal novembriööl sai Merete omale väikese õe Marioni. Et meie teine tütar valis sündimise päevaks justnimelt hingedepäeva ning oma vanavanaema Ida esimese sünniaastapäeva (kuigi arstid ootasid teda kümme päeva hiljem), sai Marion omale memme mälestuseks ka teise nime – Ida. Ja tõesti, meie teisel tütrel on elurõõmu, julgust, pealehakkamist ja jõudu lausa mitme eest, nii et meie otsus oli ilmselgelt õige.
- aasta jääkülmal veebruariööl said Merete ja Marion Ida endale pisikese õe, kelle nimeks sai Johanna. Johanna nimi tuli meieni ise, kuna sisetunne otsis midagi lihtsat, kaunist, naiselikku ja pehmet. Täpselt selline on ka meie Johanna – lõputult heasoovlik, rahulik, kaunis ja õrn nagu meie koduhaldjas.
Eelmise aasta kaunil kesksuvel sündis kolmele õele väike vend Tõnn. Pojale otsisime nime, mis oleks ühelt poolt eestimaine, tähenduslik ja vana, teisalt lihtne ja vahva. Lõpuks sattus meie ette nimi Tõnn ja asi oli otsustatud. Uurides selle nime ajalugu ning tähendust eestlastele, sai meie veendumus üha enam kinnitust – Tõnn on vana maakeelne nimi, kaitsevaim, keda usuti kaitsvat kodu ja pererahvast.
Mida me tahame oma lastele kaasa anda ja õpetada?
Neid asju, mida vanemad oma lastele õpetada ja kaasa anda tahavad, on mõistagi lugematu hulk. Üks väga oluline neist on kindlasti Eestimaa armastus, juurte kasvatamine, looduse märkamine ja hoidmine. Püüame kasvatada lastes kodu- ja Eestimaa armastust, hindamist ja märkamist. Tähistame alati üheskoos Eesti Vabariigi iseseisvus- ja taasiseseisvuspäeva, arutame ajaloosündmusi, peame au sees erinevaid traditsioone ning rahvakalendri tähtpäevi – alati joostakse kadri- ja mardisanti, peetakse hingedepäeva, isade-, emade-, vanavanemate- ja emakeele päeva, peame meeles lahkunud sugulasi ja viime nende haudadele küünlaid. Jaanipäeval jalutavad lapsed öise kaste sees ning punuvad üheksast taimest pärga, et unes oma tulevast armastust näha.
Tahame, et välismaal õppides ja reisides jääks nad alati taga igatsema Eestimaa ilu – talvepäevi, kui lumi särab ja krudiseb jalge all ning puud on härmast valged. Laupäevahommikuid, kui vanaema teeb oma „maailma parimat“ mannaputru ja krõbedate äärtega pannkooke. Kevadpäevi, kui maapind sulab ja looduse tärkamise lõhn tekitab elevust, rõõmu esimestest lumikellukestest ning toonekurgedest, keda üle pika talve jälle oma heinamaal tervitada võib. Suvekuuma päikest ning lõputuid päevi mererannas, õhtust kuuma kilesauna ja vihtlemist peale pikka päevatööd, hüppamist külma tumedasse jõkke ning suveõhtul tõusva uduga levivat magusat jõetaimede lõhna. Enda kasvatatud maasikate, vaarikate ja sõstarde maitset, vaimustust seemnetest tärkavate herneste, kurkide, kõrvitsate ja kogu muu taimerikkuse üle. Hilissuvist küpsevate õunte lõhna aias, augustiööde sügavpimedust, langevaid tähti ja hämaruses ringi laperdavaid nahkhiiri. Sügistorme, kui nina kodust välja pista ei taha ning on mõnus kütta sauna, juua kakaod ja mängida sõprade seltsis lauamänge.
Püüame kogu seda ilu märgata koos lastega, et nad oskaks täiskasvanuna võtta aega elu nautimiseks, lähedastega koos olemiseks ja looduses viibimiseks, mitte ei põletaks end töö ja edu taga ajamisega läbi.
Selline on meie pere lugu. Lugejale pikk, jutustajale lühike.
Tammeougu pere liikmed:
Ema: Mari Lepik PhD taimeökoloogia ja ökofüsioloogia; pärimuskultuuri spetsialist; MTÜ Sörvemaa Pärimuse Selts asutaja ja juhatuse liige; ringijuhendaja Salme Rahvamajas, naiste regilaulurühm Ammuker; Sõrve Maakoor, I alt; etnopunk-ansambli Küi laulja, pillimees (viiul, kannel, vilepill, mandoliin, akordion, klaver) ja muusika looja; sõrve pärimuskultuuri uurija ja edendaja; lapsega kodus
Isa: Oliver Parrest MSc taimeökoloogia, vabakutseline bioloog; etnopunk-ansambli Küi laulja, pillimees (torupill, kannel, vilepill, parmupill, hiiu-rootsi kannel) ja laulutekstide ja muusika looja.
Lapsed: Liisi; 15a, õpilasesinduse liige; ratsutamine, tants; muusikakooli 6. klass, klaver; rahvapilliansambel (ukulele), Salme kooli lastekoor, Sõrve Maakoor; fotoprojekti “Sõrve rahvariided tänapäeval” noorte meeskonna juht. Triin; 12a; Salme kooli lastekoor, rahvatants; muusikakooli 2. klass, klaver; rahvapilliansambel (kitarr, kannel), Sõrve Maakoor. Pääsu; 10a; Salme kooli laste- ja mudilaskoor, rahvapilliansambel (akordion, kannel) Sõrve Maakoor. Auli; 8a; Salme kooli mudilaskoorrahvapilliansambel (akordion, kannel). Orm; 3a, kodune mudilane.
Meie pere on Saaremaa Lasterikaste Perede liidu liige.
Tegemisi Tammeougul
Meie pere elab Tammeougu talus, Ansekülas, Sõrvemaal.
Oleme põlised sõrulased. Kuigi isa Oliver on pärit mandrilt, räägime ka kodus osaliselt sõrve murdes. Oleme oma elu sättinud nii, et vanemad kodunt kaugel tööl ei pea käima. Ainult vahetevahel välitöödel (nagu bioloogid ikka).
Järgime kodustes toimetustes nii looduse rütme kui Sõrve pärimuslikke tavasid. Kasvatame suure osa oma pere toidust ise. Meil on põllud kartuli ja aedviljadega, viljapuuaed ja marjapõõsad, kanad ja küülikud. Sõbralik seltskond kasse. Koos vanaemaga peame väikest lambakarja.
Paljusid talutöid teeme endiselt käsitsi, ehkki hobuse asemel tarvitame väikest traktorit.
Nagu sõrve naistele tavaks, teeme tüdrukutega talvisel ajal sõrulastele omast käsitööd. Õmbleme, koome ja ketrame oma lammaste villa. Tunneme, valmistame ja kanname Sõrve rahvariideid. Pildil on kolm nooremat tütart oma töödega Kuressaares laste käsitööde näitusel, kus kõik kolm said oma vanuserühmas kõrgeima auhinna ning mina juhendaja preemia (2016. a maikuus).
Muusika
Kogu meie pere on muusika sees. Laulame mitmetes kollektiivides ja mängime pille. Lisaks klassikalisele muusikale (muusikakool, laste- ja mudilaskoor ja segakoor) tegeleme aktiivselt (põhiliselt saaremaise) rahvamuusikaga. Nii regilaulu, tantsu kui pillimänguga. Eelmisel suvel käisime kõik koos mängimas suures rahvapilliorkestris Jööris rahvamuusikapäeval.
Tegutseme Sõrvemaa ja sõrulaste omakultuuri säilimise nimel
Terve meie pere tegeleb Sõrve pärimuskultuuri uurimise, hoidmise, tundmaõppimise, õpetamise, igapäevase tarvitamise ja edasiarendamisega. Veame eest mitmeid ettevõtmisi ja osaleme aktiivselt kus vähegi jõuame. Põhiline tegevus käib läbi sõrulaste pärmuse säilimise eest seisva MTÜ Sörvemaa Pärimuse Seltsi.
Kuna kõike põnevat, kus meie pere kaasa lööb, siia kirja lihtsalt ei mahu panema, siis lisamaterjali leiad võrgulehelt sörvemaa.ee ja meie ühenduste FB lehekülgedelt www.facebook.com/sorvemaaparimuseselts www.facebook.com/ammuker www.facebook.com/kyiuss
Sõrulaste suur kultuurisaavutus – “Sörulase aabits”
Olime terve perega tegevuses “Sörulase aabitsa” kokkupanemisel. Koos ligi saja vabatahtlikuga tegime pea kümme aastat tööd ning 2017.a jõuluteks sai Sõrve kultuuri tutvustav raamat kaante vahele.
Me kõik olime raamatu tegemisega seotud. Isegi tita Orm, kes osales Sõrve titemütsi joonistuse modellina. Lapsed joonistasid aabitsasse hulga pilte ja kirjutasid paar juttu. Isa Oliver, olgugi, et mandrimees, kirjutas sõrvekeelse luuletuse.
Kõige suurem osa jäi minu kanda, olin “Sörulase aabitsa” projekti juht ja eestvedaja algusest peale. Asutasin koos mõttekaaslastega seltsi ja panin kokku aabitsameeskonna, käisin arhiivides ja lappasin perede fotoalbumeid, kirjutasin ja joonistasin, uurisin koos asjatundjatega sõrve keelt, õppisin tundma raamatupidamist, raamatute koostamist ning kirjastamise tööd. Ja kogu selle suure aabitsatöö kõrvalt sündis meie perre 3 last, millalgi vahepeal kaitsesin oma doktorikraadi.
Kogu töö Sõrvemaa ja sõrulaste keele ning omakultuuri hoidmise ja edendamise nimel ja kõik muu, mis teeme on võimalik ainult tänu Tammeougu pere meeskonnatööle.
.
Meie perekond kannab võõrapärast perekonnanime Bakradze, aga me oleme eestlased. Eesti on meie kodu, mida me peame väga kalliks, oleme siin sündinud ja eesti keel on meie emakeel. Kuna perekonnanimi on meil keeruline, siis juba enne esimese lapse sündi otsustasime, et meie lapsed hakkavad kandma kõik väga lihtsaid eestlaslikke eesnimesid. Nii ongi meie pere neli väiksemat liiget nimetatud järgmiselt: Oskar (10), Eliise (8), Ats (2) ja Juss (3 kuud).
Meie perel on kaks motot: “Kes palju teeb see palju jõuab” ja “Kõik on võimalik”. Kuigi keskmisest suurema perega on ka rohkem toimetamist, siis oleme teadlikult üritanud olla tegusad ja aktiivsed ning ei jäta midagi tegemata lihtsalt selle tõttu, et suuremaliikmelise perega on rohkem toimetamist. Meil kõigil on palju unistusi ja soove, mille täitumist ootame ja loodame. Lastele õpetamegi, et kui midagi väga soovida ja selle nimel tööd teha, siis ongi kõik võimalik.
Meie igapäevaelu käib laste rütmis ja prioriteetideks oleme seadnud hea hariduse, füüsilise treeningu, silmaringi laiendamise ja perega koos olemise.
Ema Maren on praegu pisikese Jussiga kodune, aga muidu tegutseb kaubanduse valdkonnas. Ta armastab füüsiliselt aktiivseid tegevusi ja palju looduses viibida. Mareni suur kirg on hea toit, talle meeldib nii toitu valmistada kui ka teiste valmistatut nautida. Isa Omar, kes tööelus tegeleb teedeehitusega, on hobijahimees ja tema kütitu jõuab seetõttu väga tihti perekonna söögilauale. Lisaks jahindusele on Omar tegev ka kaitseliidus ning armastab väga suusatada.
Kõik lapsed tegelevad suuremal või vähemal määral ujumisega. Suuremad lapsed Oskar ja Eliise alustasid ujumist juba mõne kuu vanuselt ning praegu käivad igal nädalal 2-4 korda ujumistrennis ja osalevad ka võistlustel. Ats alustas ujumist samuti 2 kuu vanuselt ning hetkel käime aeg-ajalt ujumas, kuna tema vanusele sobivat ujumistrenni meie piirkonnas ei leidu. Juss ujub alates sünnist ning praegu on juba suur sukelduja ning vesi meeldib väga. Lisaks ujumisele armastab Oskar väga raamatuid lugeda ning peretütar Eliise on eriti aktiivne, osaledes veel lisaks nii rahvatantsutreeningutel kui ka showtantsutrennis. Ats ja Juss on hetkel veel lihtsalt ühed rõõmsameelsed ja aktiivsed väikesed poised.
Hindame kõrgelt perega koos veedetud aega. Igapäevaelu on meil väga kiire ja nädala sees on kõigil palju omi tegemisi, nädalavahetused üritame aga ikka koos veeta. Laste vanavanematel on tore maakoht Läänemaal, kus üritame võimalikult palju aega veeta. Peame oluliseks, et lastel tekiks side vanavanematega ning lisaks linnaelule ka suhe loodusega ning harjumus looduses aega veeta. Kuna lapsed käivad paljudes trennides, siis tihtipeale jäävad nädalavahetustele võistlused ja esinemised, neid käime siis terve perega koos vaatamas ja kaasaelamas. Samuti üritame aeg-ajalt külastada mõnda loodusõpperada, käime teatris, kontserdil, kinos ning erinevates muuseumites.
Väga oluliseks peame laste silmaringi laiendamist läbi reisimise nii kodumaal kui ka teistesse riikidesse. Kuigi suure perega välismaal reisimine on keerukas, nõuab palju planeerimist, organiseerimist ja on loomulikult ka rahaliselt suhteliselt kulukas, oleme siiski natuke näinud ka maailma väljaspool Eestit. Vähemoluline ei ole ka oma kodumaa tundmine, nii on meil Eestimaa risti-põiki läbi sõidetud, aga avastamist jätkub veel ja veel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme üks rõõmsameelne ja aktiivne Eesti pere. Hoiame ja armastame üksteist ning püüame seda peegeldada ka välja poole.
Meie oleme 5/6 liikmeline pere Viljandimaalt. Meie peres elavad isa Ahto (30), ema Anu (30), poeg Ats (4), tütar Anete (2), tütar Anne (3 kuud) ja tugilaps Jessica (14).
Peaaegu neli aastat tagasi ostsime oma talu, Arujaagu talu. Ahto on pärit Tallinnast ja mina Anu Viljandi lähedalt. Saime omavahel tuttavaks Muhumaal hobustega töötades. Armastame mõlemad maal elamist ja loomadega toimetamist. Otsisime oma kodu mõnda aega. Meile meeldib meie talu mitmes mõttes, aga üks mis kindlasti oli tähtis, on selle pikk ajalugu ja seos hobustega. Selle talu rajajad armastasid oma kodumaad ja olid tublid ning töökad rajades suure ja eduka talu. Kõige eelneva tõttu küüditati nad 1941 aastal Siberisse ja pereisa hukati üsna pea. Vahepeal on talu olnud erinevate omanike käes, samuti kasutas Nõukogude Liit seda oma otstarbeks. Suhtleme talu rajaja pojaga, kes on hetkel 80 aastane. Ta käib meid siin igal aastal vaatamas ja rõõmustab, et talu on uuesti inimeste käes, kes väärtustavad ajalugu ja maal elamise omapära.
Püüame ka oma lapsi kasvatada nii, et neil tekiks suhe oma maaga, seda nii looduse kui kodumaaga seoses. Lapsed lasteaias ei käi. Maal on palju toimetamist ja igav ei hakka. Kaasan lapsi võimalikult palju kodustesse toimetustesse ja neile meeldib. Hea meelega korjavad lapsed kanade mune, või viivad lammastele jahu, ka oma poniga meeldib neile jalutada. Ats hakkas osa võtma jalgpalli treeningutest.
Lastele nimede valimisest. Meie endi nimed algavad A tähega, selle pärast mõtlesime, et anname ka oma lastele A tähega nimed. Esimese poja nimi on olnud Ahto hüüdnimi ehk esimene poeg sai nime isa järgi. Kaalume ka varianti nimetada talu esimese poja järgi, Atsi talu oleks väga eestimaise kõlaga. Teise lapse nimeks sai Anete. Oleme usklik perekond ja minu soov oli kindlasti panna mõnele lapsele eestipärane kuid heebrea päritoluga ja kauni tähendusega nimi. Teise lapse kandmine ja ilmaletulemine oli minu jaoks tõeline ime, sest esimese lapsega võrreldes läks kõik palju lihtsamalt. Anete tähendabki tõlkes `Jumala arm,` mis võtab kokku kõik minu tunded sellel ajal. Teise tütre nimi Anne tuleb tema isapoolse vanavanaema järgi, kes sai meie nimevalikust teada oma 75ndal sünnipäeval. Minu enda nimi Anu oli isa kindel valik, sest tema jaoks oli oluline, et lapse nimi oleks lihtne ja eestimaine.
Hariduselt olen mina sotsiaaltöö korraldaja, olen töötanud asenduskodus kasvatajana, sealtkaudu tuli meie perre ka tugilaps. Ahto on Soomes õppinud hobuserautajaks ja töötab sellel erialal juba 10 aastat. Sellel kevadel lõpetab ta arboristi (puudehooldus spetsialist) õpinguid.
Meil oli väga hea meel kuulda Teie stipendiumist, sest ka meie jaoks on oluline säilitada ja edasi kanda kodumaa armastust ning nimetada lapsi eesti/eestipäraste nimedega.
Meie pere on veel suhteliselt noor. Abielus oleme olnud 10 aastat, vanim laps on 7-aastane.
Oma lastele nimede panekul lähtusime põhimõttest, et nimes peaks olema „r“ täht sees. Kuigi see käis vanasti rohkem poisslaste kohta, otsustasime, et igal lapsel võiks olla nimetatud täht sees. Nii sündisidki nimed – Mirjam (7 a), Roomet (6 a), Marika (4 a) ja Katrin (2 a). Isa nimi on Rando ja ema nimi Anna. Kui lapsed veidi väiksemad olid, siis nad ei saanud aru, miks ema nimes ei ole „r“ tähte, neil ju kõigil on ja isal ka.
Pereema Anna tegeles enne laste sündi hobi korras võitluskunsti trennide andmisega. Kui sündis esimene laps Mirjam, muutus hobi rohkem tööks ja tänaseks on pereemal kahes lasteaias kokku viis treeningrühma ning üks suurem koolilaste rühm. Koolilaste trenne aitab läbi viia ka pereisa Rando. Kui pere lastel lasteaia/kooli ja oma huviringide kõrvalt aega on, võtavad nad hea meelega osa ema-isa treeningtundidest. Pereemal on praegu periood, kus ta kasvatab lapsi – suurel hulgal võõraid ja neli oma last. Leiame, et tänapäeva nutiseadmete kõrvalt ei tohi unustada, et sportimine on kehale väga vajalik ja keha liigutamisest tuleb tunda rõõmu. Sest kui lapsepõlves saab laps endale külge spordipisiku, siis on tal loomulikum jätkata täiskasvanueas enda liigutamist.
Pereisa töötab merenduse valdkonnas ning tema üks ülesannetest on kaardistamine, millised tuletornid vajavad rekonstrueerimist või ümberehitamist. Ta korraldab tööde teostamise ning kontrollib, et tööd saaksid tehtud. Sellega seoses sõidab ta palju mööda Eestimaad ringi ning suviti tihti ühildame väljasõite perega. Lapsepõlves tekkinud peretraditsioonid on ühed tähtsamad alustalad eluks. Meie pere traditsioonide tekkimiseks on ka lapsed andnud oma panuse. Mõned näited meie pere traditsioonidest:
Raamatute lugemine. Kuna pereema Anna on pannud tavaliselt pere pisemat magama, siis pereisa Rando on võtnud endale ülesandeks õhtujutu lugemise. Pere kolmas laps Marika ütleb, et kui issi ei loe, siis tal ei tule und. Suuremad lapsed kuulavad huviga jutte, pere suurim Mirjam loeb ka ise mõnikord õhtujuttu ette. Noorematel lastel on lugemine rahustava toimega. Olgugi, et nad ei saa tihtipeale sisust aru, rahustab jutu kuulamine neid enne magamajäämist ning uni tuleb niimoodi kiiremini. Uurides natuke suguvõsa traditsioone, siis joonistub välja, et paljudes meie suguvõsa peredes on just isad olnud need unejuttude lugejad.
Nädalavahetuse hommikusöögid. Meie peres on traditsioon süüa laupäeva hommikul kaerahelbeputru isetehtud maasika toormoosiga ning pühapäeviti teeb pereisa Rando pannkooke. Isegi, kui oleme kuskil reisil, püüame pühapäeva hommikuti süüa kindlasti pannkooke. Lapsed on öelnud, et isa pannkoogid on kõige kõige maitsvamad ja ilusamad – need on alati südamekujulised.
Vastlapäev. Meie pere püüab alati järgida vastlapäeva traditsioone. Kui on lund, siis kindlasti minnakse kõik koos kelgutama. Ka vurri meisterdatakse koos ning pärast kuulatakse, kellel on kõige kõvema häälega vurr. Perepoeg Roomet on väga hea kokk ning tema on üks põhilisi vastlakuklite tegija. Ka tüdrukud aitavad tainast sõtkuda ja vahukoort vahustada. Alati, kui pereema keedab suppi, on Roomet kohe köögis ja palub, et ka temale antaks midagi lõigata. Nii väga meeldib talle süüa teha ja tal õnnestub see iga korraga üha paremini.
Kadri- ja mardipäevad. Maskide tegemine on üks põnev tegevus perega ning hiljem Kadri ja Mardi jooksmine pakub palju elevust ning hilisemat jutuainet
Pulma-aastapäev. Sel aastal sai meie abielust 10 aastat täis. Pereema ja –isa tegid pidulikuma õhtusöögi, koos perega vaadati pulmavideot. Aga sel aastal üllatasid meid lapsed. Hommikust peale oli kogu laste tähelepanu meil – lapsed edastasid meile iga natukese aja tagant kirjakesi, kaardikesi ning isetehtud kingitusi. Eestvedajaks oli pere vanim laps Mirjam. Keegi pole neid eraldi õpetanud, kuidas tähtpäevade puhul käituda. Nad tulid ise selle peale, et armsad kaardid ja kirjad teevad ema-isa meele heaks.
Vabariigi aastapäev. Me elame Tallinnas Lasnamäe kortermajas ning 24. veebruaril on lapsed varakult üleval, ajavad vanemad ülesse. Kõik panevad riidesse, kutsutakse naabritüdrukud (kolm tüdrukut, umbes sama vanad) ning minnakse lippu heiskama. See on iga-aastane traditsioon, kus lipp tuuakse välja keldrist, lapsed ronivad koos pereisa Randoga trepikoja varikatusele, lipp asetatakse majale ning kuulatakse Eesti hümni. Õhtul võetakse üheskoos lipp maha. Telekast vaadatakse paraadi (kui just pole paraad Tallinnas) ning õhtul presidendi vastuvõttu. Tüdrukutele meeldib imetleda ilusaid kleite.
Armastus kaunite kunstide vastu. Pere tütred Mirjam ja Marika armastavad üle kõige muusikat. Nii on nad mõlemad käinud beebist saati Musamari mudilastekoolis ning hiljem läinud üle Musamari Koorikooli. Musamaril on tugev laulukoor, kus väärtustatakse muuhulgas rahvalaulude laulmist. Möödunud laulupeo laulud olid mudilaskoorile päris rasked, aga Mirjam laulis nii tublisti, et tal õnnestus koolieelikuna käia laulupeol samal ajal, kui paljud mudilaskoorid võtsid keeruliste laulude tõttu lapsi laulma alates 2. klassist. Rongkäigust ja laulupeolt saadud emotsioon oli väga võimas ja see andis laulmise innustust veel juurdegi. Kõik lapsed armastavad väga ka joonistamist ning meisterdamist. Iga päev kulub igale lapsele mitu lehte, kus nad joonistavad oma emotsioone, unistusi, mälestusi. Pereema teeb raske valiku ning jätab osa joonistusi alles, et hiljem oleks hea meenutada. Pere tüdrukutel on huvi ka käsitöö vastu. Nii on suurem õppinud selgeks ristpiste tegemise ja heegeldamise. Väiksemad vaatavad huviga kõrvalt. Ühel meie pere sugulasel oli periood, kus ta tegi ise kaltsuvaipasid. Lastel oli huvitav jälgida tehnikat ning suuremad said ka veidi abiks olla.
Kuna pereema tööelu võimaldab, siis juuni alguses kolib pere Laulasmaale suvilasse elama. Seal elab meie pere kõik suvekuud. Lapsed saavad olla koguaeg värskes õhus, linnamürast eemal. Nii juhtubki, et ärgates minnakse lausa pidžaamas õue toimetama.
Reisimine mööda Eestit. Meie perele meeldib väga ratastega sõita. Pere suurim laps sõidab ise, kaks väiksemat istuvad rattakärus, keskmine pereema rattal toolis. Ratastega avastatakse üheskoos looduskauneid kohti. Eelmisel aastal õnnestus Pakri poolsaarele tiir peale teha. Ratastega sõites oleme avastanud mitmeid supluskohti, mida ei oleks autoga liigeldes kunagi leidnud. Iga pikema rattasõidu juurde kuulub traditsiooniline piknik, lühemate rattasõitude ajal ostetakse jäätist. Terve pere naudib rattasõitu ja laste kasvades kasvavad ka rattamatkade pikkused. Meile meeldib lisaks rattamatkadele reisida ka autoga mööda Eestit. Nii on lapsed põhjalikumalt tundma õppinud Hiiumaad, Saaremaad, Vormsit, Pärnut, Otepääd, Rakveret, Tartut, Virumaad. Osad reisid on ühildatud pereisa Rando tööga. Kuna sõidukulud, iseäranis majutus, on päris kallid, siis oleme püüdnud peatuda reiside ajal sõprade ja sugulaste juures. Aga meil on unistus, et me reisime mööda Eestit vähemalt paar nädalat ühtejärge. Siis saaksime käia nii looduskaunites kohtades kui ka Eesti erinevates linnades peatudes igas kohas 1-2 päeva. Stipendiumi toel läheks meie unistus kindlasti täide.
Perekond Sõmer on 6-lapseline Hiiumaa pere. Vanim lastest on tüdruk, ülejäänud kõik on poisid.
Maret on 15-aastane väga õpihimuline tütarlaps. Kooliteed alustas juba 5-aastaselt. Meelsasti osaleb kõikidel aineolümpiaadidel. Kindlamalt tunneb ta end reaalainetes, aga ka emakeele olümpiaadil on Hiiumaal saanud 4. koha ja sel aastal tuli kolmandaks. Informaatikaviktoriinil „Kobras“ õnnestus sellel aastal võita vabariiklik voor. Uues võistkondlikus loodusainete võistluses „Teaduslahing“ soovis ta nii kangesti osaleda, et otsis ise võistluskaaslased ja neid saatis ka edu – pääsesid edasi superfinaali. Maret käib tantsimas TT-stuudios ja laulab kooli segakooris. Ta on õpilasesinduses laekur ja väga aktiivne noortetöös. Kabe ja väitlemise jaoks jääb tal aega liiga vähe, kuid võistlustel püüab alati olemas olla.
Andres on 13-aastane jalgpallipoiss, kellele väga meeldib raamatuid lugeda. Vanematele üllatusena sai ta lugemise iseseisvalt selgeks juba 3-aastaselt. Esimesest klassist alates on käinud näiteringis ja sageli kutsutakse teda üritustele teadustajaks. 2013.aastal võitis ettelugemisvõistluse Hiiumaal ja pääses finaali Tallinnasse. Ka tema käib meelsasti aineolümpiaadidel. Matemaatikaolümpiaadi on Hiiumaal võitnud juba kolmel korral. „Nuputa“ võistlusel pääses tema võistkond juba teist aastat järjest vabariiklikku vooru. Õpilaste hulgas populaarsel matemaatikavõistlusel „Känguru“ on ta olnud kõigil kordadel vabariigis esimese 20 hulgas. Ka kabes on õnnestunud häid kohti saavutada.
Jaanus on 11-aastane spordipoiss. Tema lemmikala on korvpall, kuid käib ka jalgpalliringis. Sageli esindab ta oma klassi või kooli spordivõistlustel. Kehalise kasvatuse järel on tema lemmikaineks ajalugu. Kolmandas klassis laenutas ta kõige rohkem raamatuid. Perele tuli selline tunnustus raamatukogult üllatusena, sest meie perest loeb ta kõige vähem raamatuid. Ise ta ütleb, et loeb ainult häid raamatuid.
Meelis on 9-aastane tubli koolipoiss. Vendade eeskujul käib ka tema jalgpallitrennis ja peab lugemist parimaks ajaviiteks. Meelisele meeldib joonistada. Tema pildid on detailirohked.
Koos Jaanusega on ta Noorte Kotkaste liige.
Toomas on 6-aastane keskmise kuulmispuudega. Tema elu muutus kergemaks, kui ta õppis lugema. Nüüd saab filme vaadata nii, et ei pea heli väga vali olema. Talle meeldib ka pereliikmetega kirjavahetust pidada. Jalgpallitrennis saab ta omavanuste lastega suhelda ja tulevased koolikaaslased harjuvad tema puudega, mida pole väljastpoolt näha.
Pesamuna Hannes on 2-aastane õnnelik poiss, sest tal on lisaks vanematele palju vendi, kes temaga mängivad ja suur õde. Raamatupisikuga on ta juba nakatunud. Iga kord „loeb“ ta raamatust erineva jutu. Neid lugusid oskab ta väga hästi välja mõelda. Kuna kõik vennad mängivad jalgpalli, siis on teda väga raske suurte vendade võistlusväljakult eemale hoida.
Isa Margus on matemaatika õpetaja ja on koostanud palju internetipõhiseid õppemänge lastele, põhiliselt matemaatika mänge kuid ka keeleõppeks. Margusele meeldib mängida ka mälumängu. Ta on mitu aastat osalenud Pühalepa valla võistkonna koosseisus vabariiklikus mälumängus „Maakilb“. Talle meeldivad mälumängusaated ja osales telemängus „Rooside sõda.“ Isa on eestvedaja ja hoiab esikohta perekonna mälumängus.
Ema Aet tegeleb Miksikese pranglimisega. See on arvutipõhine peastarvutamise võistlus. Ta korraldab vabariiklikku võistlust ja koos abikaasaga ka Hiiumaa maakondlikku võistlust. Kõik pere liikmed on pranglimises väga tublid. Maret on koguni Eestis oma vanusegrupis teisel kohal. TV3 kutsel käis Maret rahandusministrile pranglimist tutvustamas. Kahjuks kärbiti Mareti arvutamine saatest välja.
Laste eesnimed on valitud kõik eestipärased, sest Eesti nimed on ilusad ja kannavad eestlust. Lastel on väga põnev leida raamatutest omanimelisi kirjandustegelasi. Perekonnanimi Sõmer on rahvusvahelises keeles sageli moonutatud ja ka arvutikeel ei tunnista veel igal pool õ-tähte.
Aasta 2015 on perele uute alguste aeg. Toomas alustab kooliteed ja Maret lõpetab kevadel põhikooli ning on valikute ees, kuhu edasi. Lapsed on väga aktiivsed ja tublid ning väärivad tunnustamist.
Perekond Juus elab Valgamaal Tsirguliinas
Peres on kasvamas 8 last. Priit (21), Kaarel (17), Joonas (13), Marianne (11), Aivar (9), Henri (5) Rainer (4) ja Roland (1).
Pereema Jane: „Kasvatame lapsi selle mõttega, et nad oskaks väärtustada kodu, peret, haridust ja et neil oleks tööarmastust. Meie pere õnn on see, et elame maal. Siin saab õpetada lapsi ka tööd tegema ja pole hirmu, et nad hätta jäävad“. Selle pere poisid ehitasid koos isaga maja teise korruse elamiseks, remondivad, käivad metsas ja teevad paljusid muid töid. Kõik pere lapsed on väga sportlikud, saavutanud medaleid nii Eesti meistrivõistlustel kui ka maakondlikutel võitlustel.
Ema Jane töötab alates 2000 aastast lasteaias õpetaja abina, praegu on väiksema lapsega kodus, kuid tegeleb selle kõrvalt Valgamaa Lasterikaste Perede Ühingu juhatuse liikmena suurperede abistamisega. Isa Tiit töötab Tartus AS Kodumajas.
Perekond Kuusemaa elab Tartumaal Puhjas
Pere on 6-liikmeline: isa Tiit, ema Miina-Liisa, poeg Jaagup (14) ja tütred Viiu Elise (12), Lembi Laine (10) ning Tiiu Piibe (8).
Tiit ja Miina-Liisa on olnud abielus alates 1995. aastast ja teeninud kogu selle aja väikest EELK maakogudust Puhjas, isa vaimulikuna ja ema organisti ning koorijuhina. Isa Tiit töötab alates 2005. aastast ka kaplanina Tartu Vanglas (poole kohaga).
Kõik neli last õpivad Tartu Kristlikus Põhikoolis ning muusikalist haridust omandavad H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Jaagup õpib seal kitarri, Viiu Elise orelit (ainsa õpilasena!), Lembi Laine ja Tiiu Piibe viiulit.
Pereema Miina-Liisa tunnistati 2013.a. EELK-s Aasta Kirikumuusikuks ja tänavu Puhja valla poolt Aasta Inimeseks. Tiit on MTÜ Valge Eesti (abistab vabanenud vange) ja MTÜ Sambia Sõbrad (aitab orbe ja vaeseid Sambias; – asutamisel) juhatuste liige, kirikliku organisatsiooni Martin Lutheri Ühing juhatuse liige, Valga praostkonna nõukogu liige, EELK Kirikukogu saadik. Varem, eesti rahva võitluses vabaduse ja iseseisvuse eest aastatel 1987-1991 osales Tiit aktiivselt selles protsessis nii Muinsuskaitse Seltsi, Kristliku Liidu (hiljem Kristliku Ühenduse) ja EÜS-i ridades; tema elulugu on jäädvustatud ka Eesti Rahva Elulugude sarjas (II köites).
.
2013 Perekond Luuk
2013 Perekond Vendelin
2012 Perekond Leidur
2012 Perekond Eskor
2011 Perekond Kõvatu
2011 Perekond Loel
Kallid eesti pered!
Mul on väga hea meel, et Eesti Lasterikaste Perede Liit on asutanud fondi, mille olen võinud käima lükata oma sissemaksega ja millele määrata testamendijärgne pärandus. Fondi kasutamise tingimused on ühest küljest suhteliselt leebed, näiteks antud juhul juba kolm last peres liigitab pere lasterikkaks, kuid teisest küljest tahan kehtestada nõude, mis võib tunduda pisut karmina, aga on minu meelest eesti rahvale eksistentsiaalselt tähtis. Nõuet võib selgitada ka minu eluseikadega, mistõttu lubage, et püüan seda siin teha.
Olen sündinud Tallinnas 1934.aastal. Sügisel 1944 siirdusin vanematega Saksamaale, kus elasin viis aastat põgenikelaagris ja seejärel 41 aastat Austraalias. Seal olen pidanud vastu ümberrahvustavatele mõjudele, säilitanud heal tasemel emakeeleoskuse ja muuseas ametlikult eestistanud ka oma venepärase perekonnanime oma vanaisa päritolukoha järgi Kaagjärveks. Ehkki austraallased ei osanud seda sõna kirjutada ega hääldada, soovisin siiski end oma rahvaga ka väliselt identifitseerida. Nüüd olen juba üle 20 aasta taas sünnimaal ja elan Tartus. Olen unistanud omaenda paljulapselisest eesti perest õnnistuseks oma rahvale, kuid see unistus pole täitunud. Minul ega abikaasal pole ainsatki last. Ei ole mul Eestis ka lähedasi sugulasi. Austraalias, Kanadas ja USA-s elab sugulasi arvukalt, sealhulgas üle neljakümne lapse teisest ja kolmandast põlvest, keda pole kasvatatud eestlaseks.
Olles kodumaal tagasi, olen pettumusega kogenud, et mu rahvas pole nii tubli, nagu olin võõrsil kujutlenud. Omaaegne kadakasakslus õitseb uutes vormides massiivses mastaabis. Jääb mulje, et väga paljud eestlased omaenda kodumaal justkui tahaksid muutuda teiseks rahvaks, nähtavasti angloameeriklasteks. Äriettevõtetele ja spordi- ning muudele üritustele ei taheta panna eestikeelseid nimesid. Kange kihk sunnib lapsevanemaid haarama võõrkeelsete ja moonutatud nimede järele. Ehk tahavad need inimesed luua oma võsukestele paremad võimalused Euroopas ja maailmas läbilöömiseks, kuid minu arvates on eestlaste kodu siinsamas Eestis. Me ei peaks lahustuma maailmas teiste rahvaste sekka.
Häirib, et paljud eesti lapsevanemad panevad lastele nimed, nagu Thomas, Eric, Monica, Sarah, Eva jne. Meil on ju olemas eesti variandid Toomas, Eerik, Moonika, Saara, Eeva. Kas need vanemad ei taha, et nende lapsed oleksid identifitseeritavad eestlastena? Hullud on ühesilbilised võõrnimed Sten, Ken, Tom, Mal, Jan, Kris jts, sest need ei käändu loomulikult, vaid on eesti keelele vastuvõetamatud võõrkehad. Ühesilbilised käändsõnad on teatavasti kolmandas vältes ning nende kirjapilt peab olema ülipikale häälikule vastavalt markeeritud. Näiteks võib kirjutada linn ja liin, aga mitte mingil juhul lin. Kuid just sellised on need nimed.
Tunnen rahuldust, kui kuulen perekonnast, kelle lapsi kasvatatakse teadlikult eestlaseks. See oleks nagu minu unistuse täitumine asenduse kaudu. Väga kahtlen aga vanemates, kes märgistavad oma lapse tema nime kaudu muulaseks. Olen otsustanud pidada pere rahvuslikkuse näitajaks just nimelt lastele pandud eesnimesid ning siit tuletangi toetusfondilt abi saamise ühe eeltingimuse. Nimi on tähtis. Ma ei paneks pahaks rahvusvahelisi nimesid, mis on meie rahva seas kaua käibel olnud ja millel puudub tunnustatud eestipärane variant, küll aga noid eelosutatuid. Soovitan võõrrahvale tunnuslikud eesnimed muuta ja siis oleksin rõõmus, kui vastav pere saaks fondilt abi. Arvan, et peame ükskord hakkama endale aru andma vastutusest, mis kaasneb eestlaseks sündimisele, sest elame ohtlikul ajal ja ohtlikult kahjustatud ühiskonnas. Eesti keel ei tohi taanduda ega eesti rahvas hääbuda. Aidakem sellele kaasa!
Oktoober 2010 Leo KaagjärvELPL liikmesorganisatsioonid
