Tutvustame ELPL büroojuhti Aulit
On aeg vaadata Eesti Lasterikaste Perede Liidu (Liidu) telgitagustesse ning tutvustada inimesi, kes meie tegemistes kaasa löövad.
Auli Õnne-Vainaru on seitsmeliikmelise pere ema, armastav abikaasa, vanaema kahele armsale lapselapsele ja Liidu büroojuht. Auli on terve elu elanud lasterikkuses, koos kolme õe ja ühe vennaga on neil kokku 23 last. Liidu tegemistega on Auli seotud olnud peaaegu üksteist aastat. Lisaks haldab Auli vabatahtlikuna MTÜ Viljandimaa Lasterikkad kodulehte.
Vabal ajal armastab ta olla oma lastega ja käia koos abikaasaga tantsimas, möödunud aastal õnnestus neil osaleda koguni 55 tantsuõhtul. Samuti naudib Auli käsitööd – eelmisel aastal tegi ta kingituseks 105 pits- ja ripatshelkurit, lisaks mõned käsitöökaardid ja -albumid. Auli jaoks on kõige tähtsamad pere ja inimesed, kes teda ümbritsevad.
Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni ja miks on siin tegutsemine Sulle oluline?
“2012. aastal toimus Liidu üldkoosolek, kus osalesin MTÜ Viljandimaa Lasterikkad liikmena. Aage Õunap oli juba siis Liidu president ja kõige muu käigus kutsus ta osalejaid endaga kaasa Tallinna Rat Race heategevusjooksule, mille tulu läks lasterikaste perede laste huvitegevuse toetuseks. Kogu see teadmine Liidu tegemiste kohta, mille olin üldkoosolekul saanud ja mõte laste heaks sel moel panustada puudutas ja inspireeris ning tundsin kohe, et tahan kindlasti osaleda. Kutsusin vennanaise kaasa ning nii me kahel aastal jooksmas käisimegi. Sealt sai alguse minu teekond Liidus.
Kogu meie töö siin Liidus on hästi positiivse alatooniga ja toob otseselt või kaudselt alati kellelegi rõõmu. Kui koostasin tunnustusürituse jaoks laste kohta tutvustavaid tekste, siis uhkusest tublide laste üle ja tänutundest projekti vastu poetasin vaikselt pisaraid. Või näiteks Maxima Inglipuu projekt, mille raames lapsed meile soove saadavad ning need täidetakse Eestimaa heade inimeste abiga: see on nii liigutav, kui palju on hoolivaid inimesi! Alustades annetajatest ja poemüüjatest, kes vaatamata väikesele laopinnale suudavad pakke kenasti hoida, ja lõpetades vabatahtlikest kinkide pakkijate ja heasoovlike ettevõtete juhtidega, kes meile tasuta ruume kogu tegevuse jaoks annavad. Tahan ka välja tuua kümme aastat tagasi toimunud Lapitekimaania projekti, mille käigus valmisid lasterikaste emade, isade ja laste abiga üheksas maakonnas 16 lapitekki. Sõitsime Aagega paljudesse maakondadesse kohale, õmblusmasinad kaasas ja õmblesime koos kohalike peredega – see oli nii mõnus ühes rütmis kulgemine, mis andis tugeva ühtekuuluvustunde.”
Milline näeb välja Sinu tavaline argipäev?
“Tavalisel argipäeval sõidutan noorima poja kooli ja lähen tööle. Tööl ootavad mind kolm toredat töökaaslast ja arvutis kolm postkasti. Töö sisuks on Liitu saabuvatele kõnedele ja kirjadele vastamine. Kui ma vastust ei tea, suunan küsimuse kellelegi, kes teab või juhatan sinna, kust võiks leida vastused. Haldan kodulehte, korraldan bürootegevust piima ostmisest printerihoolduse tellimise ning juhatuse koosolekute ja komisjonide protokollimiseni. Valmistan ette lepingud, kaaskirjad, aitan projektide aruandeid kirjutada, haldan meie dokumentatsiooni, prindin, arhiveerin, loendan kokku kõik liitu kuuluvad pered ja lapsed igas organisatsioonis, kirjutan salme ja postitan muuhulgas Perekaarte, võtan hinnapäringud ja suhtlen koostööpartneritega ning teen veel kõike, mida kohe ei oska nimetadagi – laias laastus olen kogu meeskonna ja võimaluse ning oskuste korral meie võrgustiku taustajõud. Soovin jätkuvalt olla vääriline Aage poolt öeldud sõnadele: „Auli – siiras ja aus, alati rõõmsameelne ja alati olemas, jõuab sinna, kuhu ma ise ei jaksa ning teeb just seda, mis hetkel kõige pakilisem. Hoolib ja märkab ja nii juba kümme aastat“.
Tööpäeva lõpus sõidame taas koos pesamunaga tema huviringidest koju, kus valmistan õhtusöögi ja lähen keskmise pojaga õue kõndima ning maailma asju arutama. Seejärel vaatame kas koos multifilmi, mina teen taustaks käsitööd või veebime pere vanemate lastega, kes eraldi elavad ja nii see argipäev õhtusse jõuabki.”
Kui tihti ja millistel Liidu üritustel-tegemistes-ettevõtmistes Sa kaasa teed?
“Liidu sündmustel osalen võimalusel alati, korraldan sissepääsu või tassin kusagil midagi, sealhulgas saan kogu perega mõnusalt aega veeta. Ühised hetked on väärtused, mida ei saa millegagi asendada ja sellepärast olengi oma perele lõpmata tänulik, et nad võimalusel koos minuga liidu tegemistes kaasa löövad. Just see tunne, et nad ise tahavad panustada, on kõige parem tunne.
Olen tänulik ka Liidule, et lapsed on saanud ennast proovile panna: vanem poeg osales Liidu poolt korraldatud rahvusvahelisel konverentsil paneeldiskussioonis, kus rääkis lasterikka pere noore kogemustest, vanem tütar esitles ERMis toimunud minikonverentsil „Meie juured ja tiivad“ oma ajaloo talletamist, noorem tütar on saanud korduvalt oma kujundamis- ja disainimisoskusi katsetada luues erinevaid plakateid, pere keskmine poeg on perepäevade tarbeks lõikunud mitmeid tuhandeid kuponge ning viimasel ajal toimetame koos keskmise poja, pesamuna ja abikaasaga Liidu kõige südamlikuma projektiga „Lasterikkuse võlumaailm“, mille raames saavad perre kolmanda või enama vastsündinud beebi vanemad sünnitusmajades kingiks papud ja lauluplaadi. Projekti tarbeks pakendame üheskoos kingid karpidesse, need omakorda kastidesse ja seejärel saadame sünnitusmajadesse. Kes projekti sügavat mõtet tajub, see saabki siiraima emotsiooni oma südamesse.”
Mida on Liidus tegutsemine Sulle õpetanud?
“Suurim väärtus on kindlasti eneseareng ja eneseteostus. Alustasin üksteist aastat tagasi vabatahtlikuna lihtsalt numbreid kalkulaatoril kokku lüües. Nüüd tunnen, et olen väärtuslik meeskonnaliige, kelle arvamusega arvestatakse. Olen püüdnud kaasas käia arvutis oleva digimaailma võimalustega, sh kodulehtede ja raamatupidamisprogrammi haldamine, mõningasel määral projektide tekstide kirjutamine, vene keele praktiseerimine. Olen õppinud rohkem inimesi usaldama, vabatahtlikke kaasama ja neid juhendama ning motiveerima.
Läbi aastate olen saanud võimaluse osaleda väga paljudel koolitustel, ma ei nimeta pealkirju vaid toon välja mõned koolitajad: Angela Jakobson, Ivica Mägi, Piret Jeedas, Maiko Kesküla, Jaana Ojakäär-Kitsing, Hannes Seeberg, Epp Kärsin, Guido Paomees, Sille Jõgeva, Urme Raadik, Epp Priimägi, Alar Ojastu, Rain Tunger, Jaanus Aurelius Kangur jpt.
Meeldejääv juhtumine on eelmisest aastast, kui sõitsime abikaasaga teise Eestimaa otsa, et taas osaleda lasterikaste perede vanematele suunatud väga soodsal ja põneval koolitusel ning kohapeal osaledes selgus, et võitsime täiesti ootamatult võimaluse osaleda veelgi põnevamal koolituse nädalalõpul armsal Saaremaal.”
Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud Liidus tegutsedes tegelema?
“Suurimad väljakutsed on siis, kui pöördub ajakirjanik ja soovib kohe leida peret, kellele külla minna intervjuu tegemiseks või kui varasematel aastatel oli kolmes linnas kinos samaaegselt film algamas ja selgus, et pered on haigestunud või autod ei käivitunud ning siis oli vaja väga kiirelt leida asenduspered, et mitte kohti tühjaks jätta. Iga kogemusega püüdsime jälle rohkem valmistunud olla ja usun, et saime päris kenasti hakkama. Kahjuks on nüüdseks meie kinosõber koroonaaja tõttu oma tegevuse lõpetanud.
Suurim väljakutse oli ka telesaates osalemine – vaat see oli minu jaoks eneseületus. Olin kõik valmis mõelnud, aga kui oli aeg rääkida, olin napisõnaline, aga sellegipoolest tundsin, et sain omal moel hakkama ning olen kogemuse võrra jälle rikkam.”
Kuidas leiad tasakaalu oma pere ja töö keskel?
“Ma võtan endale aega. Seda ei ole palju, võib-olla kuni tund päevas, aga olen aru saanud, et just see aeg on vajalik mõtete korrastamiseks. Leian aja iga pereliikme jaoks eraldi, just nimelt eraldi. Alguses oli seda suures peres päris keeruline korraldada, võtsin lausa kalendri appi ja nii see paika loksuski. Nüüd on tavapärane, et mõne päeva veedan ühe lapsega või mõnel päeval oleme abikaasaga kahekesi kusagil puhkusel. Ja ka lapsed saavad aru, et vanemad on tegusamad ja puhanud, kui saavad omakeskis olla. Ja pean ka ütlema, et mu töökoht toetab meie pere tegevusi, töö ja pere on omavahel justkui põimunud.
Lisaks olen Liidust leidnud omale paar head sõpra, kellel on aega minuga mõtteid vahetada, mind kuulata ja vahest ka minult nõu küsida – nad on minu inimesed, minu tugivõrgustik.
Mõtted, mida soovin teistele jagada: julge küsida abi, ära jää üksi! Sa ei ole nõrk, kui küsid, just vastupidi, kui üksi pusid ja hädas oled, ei saa sind keegi aidata. Märka enda ümber inimesi, pisiasju, jaga rõõmu, ütle aitäh, sest kõige tähtsamad siin elus ongi meid ümbritsevad inimesed. Üksi võib raske olla, aga koos võime maailma muuta.”
Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?
“Kui ma kümne aasta pärast ei ole Liidus, töötan kusagil lastega ja naudin aja kulgemist koos oma lapselastega ning jätkuvalt kulutame abikaasaga tantsupõrandate laudu üle meie armsa Eestimaa.”
Kirjelda palun mõne vahva ja toreda looga oma meeskonda, kellega koos töötad.
“Kaks aastat tagasi toimunud Mõttekoolis oli vaja suurest hulgast leida pilt, mis iseloomustab sinu jaoks Liitu või selle tegemisi ja hetkega oli mul pilt käes: üks tagasihoidlik inimene hoiab suurt südant kõrgel üleval – minu jaoks tähendas see pilt täpselt Aaget, sest minu arvates mahuvad tema südamesse kõik lasterikkad pered.
Reet ja Sandra on meie päikesekiired, kellega ei tundu minu suurim hirm – kaamera ees olemine enam väga hirmus. Seda väljendavad ilmekalt Liidu Facebookis vahva jõuluaegne kuusetoomise video ja uue aasta tervitus. Head sõbrad, teiega võib vabalt luurele minna!
Mulle meeldib mu töö, see on piisavalt väljakutseid pakkuv, toetab mu enesearengut, töös on piisavalt paindlikkust ja see head tegemise tunne, mida saad ka vahel vastu, kui mõni pere kirjutab või kui koostööpartneritele perede tagasisidet jagan ning nemad omakorda vastavad – see kõik on nii positiivne ja liigutav, seda tunnet on raske sõnadega kirjeldada.”
Suur aitäh, armas Auli!
