Kagu-Eesti Lasterikkad

MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad on 30.juunil 2019 asutatud kolme ja enama lapsega peresid koondav ühing, mille eesmärk on märgata, väärtustada ja tunnustada lasterikkaid peresid. Organisatsiooni kuulub praegu 106 perekonda, kus on kasvamas 367 last.
.

Juhatuse liikmeid on neli: Bibi Perlov, Kerli Heinväli, Maiken Kutsar ja Maris Saarniit. Lisaks tegutsevad organisatsioonis 15 toredat vabatahtlikku, kes aitavad kaasa nii Toidupanga pakkide jagamisel, lasterikaste perede vastsündinute sallide meisterdamisel ja ürituste ning koolituste korraldamisel.
.
Lisaks erinevate tähtpäevade tähistamisele (jõulupühad, vastlapäev, ühingu sünnipäev) ja koolituste ning ürituste korraldamisele kingib ühing värsketele lasterikaste perede beebidele ühingu logoga tikitud beebi-salle. Samuti on ühing aktiivne MTÜ Vaikuse Lapsed heaks mälestuskarpide meisterdaja.
.
Kolmandat suve järjest korraldas ühing koolinoortele mõeldud Looduslaagrit. Suve lõpus nägi ilmavalgust ka ühingu eksprompt-projekt – Kagu-Eesti Lasterikaste laste lauluansambel! Ansambliga käidi esinemas mitmel vahval sündmusel. Jaanuaris tunnustasid ühingut Põlvamaa Arenduskeskus ning Põlvamaa Omavalitsuste Liit tiitliga „Põlvamaa kodanikuühendus 2021”. Palju õnne!
.
Räägime Kagu-Eesti Lasterikkad juhatuse esinaise Bibi Perloviga.
Loe intervjuud Bibi Perloviga siit

💛 Kõneleme MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad esinaise Bibi Perloviga ja uurime, miks on lasterikkus tema jaoks oluline väärtus.

Bibi on kuueliikmelise pere ema, Vana-Koiola rahvamaja juhataja, Kanepi gümnaasiumi muusikaõpetaja ning MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad juhatuse esinaine. Bibi peres kõlab alatihti muusika – kodus on esindatud laul, tšello, kitarr, trumm, flööt ja klaver. Lisaks muusikale pakuvad perele rõõmu ka koer Lotte, kass Bruno, küülik, hamster ning kanad-kuked. Kes palju teeb, see palju jõuab!

❓Kuidas jõudsid MTÜni Kagu-Eesti Lasterikkad ja miks on seal tegutsemine Sulle oluline?

“Pärast neljanda lapse sündi olin mõnda aega taas kodune ning sel perioodil täitsa juhuslikult avastasin meediast Eesti Lasterikaste Perede Liidu. Leidsin oma piirkonna ühingu ning otsustasin liituda. Lühikese aja jooksul jõudsin oma perega kuuluda nii Põlvamaa kui Võrumaa ühingusse. Sel ajal tutvusin ka oma praeguse hea kolleegi Maikeniga. Meil tekkis kiiresti hea klapp. Kui 2019. aastal ühingut looma hakkasime, tundsime, et tahame oma kogukonda tuua uue põlvkonna vaateid ja nö “värsket verd” ning tõsta ka lasterikaste perede mainet. See, et oleme lasterikkad, on ju ainult suur rõõm! Otsustasimegi asutada täitsa oma ühingu, mille nimeks sai MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad.

Üks märkimisväärne hetk meie ühingu jaoks oli liitumine üle-eestilise organisatsioonide võrgustikuga. Seeläbi saime kinnitust, et see, mida teeme, on oluline, vajalik ja õige.”

❓Milline näeb välja Sinu tavaline argipäev?

“Meie pere argipäev algab kell 6. Abikaasa on meie pere pudrumeister, mina reeglina äratan lapsed. Pärast hommikusööki sõidutan lapsed kooli ja lasteaeda, ise sõidan vastavalt päevale kas kooli või rahvamajja tööle. Räägin päeva jooksul palju telefoniga, vastan e-kirjadele, tegelen palju loominguliste tegevustega ning toimetan nii pere kui ka MTÜ asjadega. Minu päeva mahub ka muusikat, mis mulle omamoodi toeks on. Õhtupoolikul olen jälle logistik – kes tuleb viia trenni, kes muusikakooli. Koju tagasi jõuame kuue paiku ja õhtust püüame alati süüa koos ühise laua taga. Siis saame hea ülevaate, et mis päeva jooksul põnevat toimus ning kuidas homne päev kulgema hakkab. Pärast seda toimub pilliharjutamine, õppimine, sageli minul projektide kirjutamine, kuulutuste kujundamine, muusikatundide ettevalmistamine. Kuna päev on tihe ja uudistega väga kursis ei jõua olla, siis õhtuti meeldib mulle Aktuaalset Kaamerat vaadata ning pärast unejutte, unelaule ja kaisutamisi lähemegi tuttu, et uus päev saaks alata.”

❓Kui tihti ja millistel MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad üritustel-tegemistel-ettevõtmistel Sa kaasa teed?

“Meie ühingu nelja elu-aasta jooksul olen olnud küll kõikidel üritustel ise kohal. Usun, et kui annan panuse nii idee sündimisse, selle teostamisse ning osavõttu, siis suudan olla ka aktiivseks eeskujuks teistele! Õnneks on mu ümber väga äge ja toetav meeskond, kes on alati minu jaoks olemas! Ühingu üritusi oleme alati proovinud korraldada peredest lähtuvalt. Kahel korral aastas – jõuluajal ja suvel, ühingu sünnipäeval – saame kokku ja tähistame koos. Suviti on toredaks traditsiooniks saanud ka laste looduslaager, kus lapsed viibivad võimalikult palju värskes õhus, tutvuvad looduse ja loomadega ning ööbivad telkides. Korraldame ka väiksemaid kohtumisi, et saaks ühingu arenguteemadel mõtteid vahetada. Nüüdseks teist aastat järjest oleme tervitanud Põlva ja Kanepi valla lasterikaste perede tutikaid kolmandaid ja enamaid lapsi käsitööna valminud beebisallidega.”

❓Mida on ühingus tegutsemine Sulle õpetanud?

“Olen õppinud väga palju: oma aega planeerima, projekte sisukamalt kirjutama, inimeste soove tunnetama, märkama perede vajaduste mitmekesisust, meeskonna tunnetust, õppinud juhtimise kunsti. Elu on mind tublisti koolitanud, olen praktiline inimene ja ühinguga olen saanud oma ellu olulist väärtust juurde luua. Olen nende aastate jooksul aru saanud, et ühingu olemasolu on oluline ning jätkan seda tööd rõõmuga!”

❓Millised on ühingus suurimad väljakutsed?

“Ühingut vabatahtlikuna juhtides olen omal nahal kogenud, et muutusi saab ellu tuua ainult läbi iseenda. Kedagi teist me muuta ei saa! Suur väljakutse on olnud ka leppimine olukorraga, et muutused võtavadki aega. Võrgustikus laiemalt on aga silma jäänud ühingute omavaheline võrdlemine, mida kindlasti aga sel moel teha pole tarvis! Ühingud on erinevad ning omanäolised, oma piirkonna, perede ja juhtide nägu ning see on tegelikult ka ühingute üks suur väärtus. Kõik toimetavad vastavalt oma võimetele ja oma võimalustele, on äärmiselt oluline olla mõistev!”

❓Kuidas leiad tasakaalu oma pere, töö ning ühingu tegevuste keskel?

“Võtmesõnaks on kindlasti aja planeerimine. Pereaeg ongi mõeldud perele, tööaeg ongi mõeldud tööle ja kodune aeg kodus toimetamiseks. Samuti ei tohi unustada aega iseendale! Oluline on ka see, et pere on oma nõusoleku sellise vabatahtliku töö jaoks andnud! Tihtilugu on just nemad ka minu esimesed vabatahtlikud, kes vajadusel appi tõttavad.

Samuti on enda ümber vaja neid õigeid inimesi, keda saad põhjatult usaldada ja kellele loota, kes mõistavad mind ja keda mina omakorda suudan mõistan. Olen oma meeskonnale – Maikenile, Kerlile ja Marisele, väga tänulik. Oleme kasvanud osaks üksteise elust ning meie kõigi jaoks on oluline teiste aitamine ja toetamine. Meil kõigil on oma pered ja me saamegi aru, kui mõnel hetkel on võimalus rohkem või vähem panustada. Hetkel oleme valinud edasi tegutseda, olla hingega asja juures ning näha kõike võimalikult lahtiste silmade ja avatud südamega.”

🙏🏼 Aitäh, armas Bibi!

Autor: Sandra Eowyn Karu

.
Räägime tubli ja ettevõtliku vabatahtliku Gerli Mäeotsaga.
Loe intervjuud Gerli Mäeotsaga siit

Räägime täna MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad organisatsiooni liikme ja vabatahtliku Gerli Mäeotsaga ja uurime, miks armastab kuueliikmelise pere ema oma ettevõtte ja teiste toimetuste kõrvalt ka Kagu-Eesti Lasterikkad ühingus kaasa teha.

❓Kuidas jõudsid MTÜni Kagu-Eesti Lasterikkad?

“Ühingusse jõudsin läbi sõprade, kes tulid blanketiga külla ja kutsusid meie pere ka ühinema. Südantsoojendav oli näha, et blanketil uuriti kõikide pereliikmete huvide-hobide kohta, see kohe kõnetas mind. Astusingi üsna pea ühingu liikmeks, toona oli ühing pooleaastane ja ühinenud oli umbes 20 perekonda. See andis endale ka indu ja energiat juurde, et üheskoos panustada ja suuremaks kasvada.”

❓Milline on Sinu roll MTÜs Kagu-Eesti Lasterikkad?

“Lisaks teistele toimetustele olen praeguseks mitu aastat kaasa teinud beebisallide meisterdamise projektis. Tundsin kohe algusest peale, et see on täpselt midagi minu jaoks. Kingime ühinguga lasterikaste perede vastsündinutele beebisalle. Meil on vahva 6-liikmeline tiim, kes salle meisterdab. Mina tegelen sallidele logode tikkimisega. Alguses tundus see protsess päris lihtne, aga tuli välja, et õige materjali leidmine, pesemine, õmblemine, tikkimine ja trukkide panemine pole üldse nii kerge. Kui lõpuks esimese prototüübi valmis saime ja juhatus selle heaks kiitis, siis oli küll väga hea tunne. Sellest saigi meie mitmeaastane projekt alguse. Need sallid on igati armastusega tehtud ja nii vahva on näha, kui näeme mõnda last seda kandmas.”

❓Mida teed siis, kui on raske?

“Varasemalt hoidsin kõik enda sees. Nüüd olen ajapikku aru saanud, et minu ümber on väga toredad sõbrad ja lähedased, kes tahavad aidata. Teen neile palju rohkem haiget, kui seda ei luba. Olen õppinud ennast avama ja abi paluma, oma lähedastele toetuma. Koos on alati kergem, üksi ei jõua kuigi kaugele. Olen inimestele enda ümber väga tänulik!”

❓Millised on olnud Sinu vabatahtlikuna tegutsemise lemmikhetked?

“Kõige toredam on protsess ise, aga muidugi ka lõpptulemus. Kui jõuame oma toimetused õigeks ajaks tehtud, kui üritused õnnestuvad, kui kingitused saavad üle antud, kui meie salle rõõmuga kantakse. Kui näeme seda ehedat rõõmsat emotsiooni. Meil on nii lahedad naised, nendega võime kõik ära teha! Meil on välja kujunenud oma toimiv süsteem, hoiame alati üksteist kursis, et kuidas kellelgi läheb.”

❓Milline näeb välja Sinu argipäev?

“Hommikul on meil suur sagimine, lapsed vaatavad multikaid, mina toimetan ringi, teen hommikusööki, otsin riideid, pakin asju ja kui lapsed on kooli-lasteaeda viidud, siis on mul enda aeg 30 minutit, kus joon rahulikult kohvi ja vaatan “Terevisiooni”. See on üks mu päeva lemmikhetki, kus viin ennast päevauudistega kurssi ja seejärel lähen töökotta, kus toimetan laste koolipäeva lõpuni. Et elame maal, siis pärastlõunal olen taksojuht-logistik. Umbes kella kuueks oleme tagasi kodus, sööme koos õhtust ja jagame päevamuljeid. Lasterikastest peredest on tihti kuvand, et tihti on palju kära ja müra, aga pärast õhtusööki on meil tavaliselt päris vaikne aeg. Kõik tegelevad rahulikult oma asjadega. Nooremate lastega avastame praegu dinosauruste maailma ja mängime nukukohvikut. Kui mul endal on palju tellimusi, siis nii mõnelgi õhtul süttib veel töökojas ka tuli. Hakkasin möödunud suvel iseenda tööandjaks. Armastan käsitööd ja mul on oma ettevõte – Nupsik. Meisterdan lastele müts-salle, tavalisi mütse, buffe, peapaelasid ja teen masintikkimist nii firmadele kui ka eraisikutele. Tihti on keeruline piir tõmmata, et millal algab ja lõppeb tööaeg, aga olen seda nüüd teadlikult õppinud.”

❓Miks on vabatahtlikuna panustamine Sulle oluline?

“Minu miks on kindlasti lapsepõlvest kaasa tulnud. Olen ise suurest perest pärit ja üles kasvanud teadmisega, et kui näed, et saad aidata, siis aitad. See on muutunud nii iseenesestmõistetavaks, et kõik aitavad kõiki. Et MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad on mittetulundusühing ja see ongi vabatahtlikkusele üles ehitatud, siis on kõigi panus väga oluline, et organisatsioon oleks kuuldav ja nähtav. Ühing on nii paljudele toeks, on suur rõõm ka tagasi anda.

Ühingus toimetamine annab ka ühtekuulumistunnet, saan olla osa millestki suuremast ja jagada oma oskusi ja teadmisi. Ja on nii tore, et minu panust on märgatud! Vabatahtliku töö ongi kõige tänuväärsem töö, see annab hingele nii palju juurde.”

🙏🏼 Aitäh, armas Gerli!

📸: Kristiina Tohv

Autor: Sandra Eowyn Karu

.
Räägime vahva Kagu-Eesti noore Silver Ostratiga.
Loe intervjuud Silver Ostratiga siit

Kõneleme Silver Ostratiga (17), kes on tubli ja tegus noor Kagu-Eestist. Silver õpib Nõo Reaalgümnaasiumis, panustab vabatahtlikuna MTÜs Kagu-Eesti Lasterikkad ning toimetab Valgamaa Noorkotkaste malevas. Silver on pärit lasterikkast perekonnast, tal on kolm nooremat venda.

❓Kuidas jõuab üks 17-aastane nii mitmel rindel toimetada?

“Kuulume perega MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad ühingusse ja kui abi on vaja, siis püüan alati aidata. Kaitseliiduga käisime just Rootsis õhuväe korraldatud metsas ellujäämise õppustel, aga saime ka erinevaid lennumasinaid proovida. Nii mõnigi nädalavahetus müttan metsas ringi või korraldan laagreid.

Eelmisel aastal lõin Kaitseliidus toimetatud tunnid kokku ja sain lõpuks 917 tundi. Korraks oli päris hirmutav number, aga natuke uhke tunne oli ikka ka. Kuidagi on niimoodi läinud, et tegemisi on palju, aga need kõik on toredad. Koolis ei aja ma ka ainult parimaid hindeid taga, aga olen enda jaoks selgeks mõelnud, et koolis peab käima, ilma ei saa. Ainult koju tahaks natuke rohkem jõuda.”

❓Miks on Kaitseliidus tegutsemine Sulle oluline?

“Seal on enamik mu sõpru ja kõik oma hobid olen ka vastavalt sellele kohandanud. See võib-olla eristub tänapäeva noorte maailmast ja on saanud pigem eriliseks asjaks. Et ma olen ise looduses üles kasvanud, siis tundub see mulle hästi loomulik. Ja et mu sõbrad on ka seal, siis kokku tulebki hea komplekt. Liitusin Valgamaa Noorkotkastega aastal 2015. Nende aastatega on tekkinud kuulumistunneja ehk ka väike patriootlikkuse pisik.”

❓Mida siis teha, kui on raske?

“Eks selle tasakaalu leidmine nende kõikide asjade vahel ongi üpris keeruline. Olen endale oma väärtused paika pannud ja aru saanud, et kõik on mööduv. Mulle meeldib Lennart Meri tsitaat: “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.” Kui oled neli ööpäeva järjest metsas 100 kilomeetrit matkanud, siis ei tundugi palju kodutööd kuigi õudne. Hea on asjad perspektiivi panna.”

❓Kuidas on lasterikkas peres kasvada?

“Eks see kohati on keeruline, toimetamist on palju, aga ma ei kurda. Püüan nendega koos aega veeta nii palju kui saan, mõnus karjatunne on küll. Ja sünnipäevi tähistame alati koos, viimasel ajal on kombeks saanud hommikuti ülesäratmine. Elan perest kooli tõttu eemal ja kui mul sünnipäeva varahommikul telefon helises, siis olin ikka korralikult üllatunud küll.”

❓Kes on Sinu suurim eeskuju?

“Minu isa – Ago Ostrat. On lahe kõrvalt vaadata, kuidas tema asjadega hakkama saab.”

❓Millised on Sinu tulevikuplaanid?

“Täitsa kindlat plaani mul veel ei ole, aga pärast gümnaasiumi lõppu tahan ajateenistuses ära käia ja võib-olla ka ülikooli minna. Pikas plaanis näen ennast ikkagi Eestis elamas. Reisida võib küll, aga minu tulevane kodu võiks olla kuskil Eestis.”

🙏🏼 Aitäh, Silver!
📸: Erakogu

Autor: Sandra Eowyn Karu