Liisu Miller: „Oleme õppinud majandama nii, et kuu lõpus ei peaks enam peost suhu elama.“
Liisu on inspireeriv naine, kes suudab ühendada edukalt eri rolle: ta on sisulooja, ettevõtja, kunstnik ja kolme poja ema. Räägime täna tema elu tähtsaimast rollist – emarollist – ja sellest, kuidas ta lasterikkas peres oma ressursse jagab.
Liisu kasvatab koos Robertiga kolme poega: Williamit (9), Oscarit (7) ja Fredi (5). „Lapsed saime tänapäeva mõistes pigem noorelt. William sündis, kui olin 24,“ alustab Liisu. „Samas olime mõlemad selleks ajaks palju reisinud, välismaal õppinud, mitu aastat koos olnud ja jõudnud veenduda, et sobime teineteist täiendama nii hästi, et võiksime pisipere luua küll. Suurt rikkust meil majas ei olnud, aga suur armastus küll.“
Kolme aasta ja kaheksa kuu jooksul sai paar kolm poega. Liisu tõdeb, et loomulikult käisid asja juurde ka hirmud. „Enne esimest last polnud mul aimugi, missugune ema minust saab või milliseks kujuneb meie paarisuhe, kui lisanduvad lastega seotud mured ja unetud ööd,“ jagab naine. „Meie kasuks mängis aga see, et olime noored ja hästi elujaatavad. Olime parimas mõttes naiivsed ja suhtumisega, et: „Me saame alati hakkama!““
Mitu last nad saada soovivad, nad kohe paika ei pannud. „Mina olen pärit suurest perest, mu abikaasa Robert on kasvanud sisuliselt üksiklapsena koos emaga. Enne lapsi arutasime, millisest perest me unistame. Robertile on mõte suurest perest alati sümpatiseerinud ja tema soov oli saada vähemalt neli last. Mina olin tagasihoidlikum. Otsustasime siis, et alustame ühega ja vaatame, millal katus sõitma hakkab,“ tõdeb naine naerdes.
Mida kari vajab?
Kolmanda lapse sündides tuli paaril endale aru anda, et nüüd on nad vähemuses – täiskasvanuid on peres vähem kui lapsi. Enamasti suurpereks aga üleöö ei saada, seega oli neil olnud aega oma koostööoskust laste ja teineteisega harjutada.
„Iga lapse saamine on olnud meil teadlik soov. Kaalusime iga kord hoolikalt, kas meie tiimil on selleks ressurssi. Mitte ainult rahaliselt, vaid pigem emotsionaalselt ja füüsiliselt. Aga iga kord oleme Robertiga mõlemad südames tundnud, et meil jagub armastust veel ühele lapsele,“ räägib Liisu.
Väikeste laste kõrvalt jääb paratamatult aega abikaasale vähem ja igapäevaelu pusle kokkupanek sööb tohutu aja. Rasketest ja kiiretest aegadest on Liisut-Robertit üle aidanud teadvustus: me oleme üks tiim, saagu mis saab!
„Kõige suurem arengukoht on olnud see, kuidas leida aega selleks, et märgata ja toetada ka iga poega eraldi.“
Kõige suurem arengukoht ja õppetund on neile olnud see, kuidas kasvatada kolme last nii, et jõuaks märgata ja toetada ka iga poega eraldi. „Suurema osa ajast on lapsed meil n-ö karjaliikmed, kes õpivad, kuidas tuleks käituda nii, et kogu pere elu hästi toimiks. See tähendab, et tuleb pidevalt teha väikseid järeleandmisi selles, mida igaüks individuaalselt tahaks või vajaks. Seega proovime teadlikult leida ka iga lapsega üks-ühele-aega – et kogu aeg ei peaks mõtlema, mida kari vajab, vaid saaks keskenduda eraldi igaühe tundmaõppimisele. Ja tõeliselt huvitav on kogeda, kui erinev on laps siis, kui ta vahel saab olla „üksiklaps“,“ möönab naine.
Liisu sõnul tuleb ka nende lastel ette kaklusi ja erimeelsusi, aga nad on sellest hoolimata üksteise parimad sõbrad ja mängukaaslased. Armas on näha, kuidas nad murede korral juba täna oskavad venna tuju tõsta, lohutust pakkuda ja muhkudele külma peale panna. „Kõige toredam on aga see, et saan näha lähedalt nende suureks kasvamist. Ning seda, kuidas iga laps on justkui oma pere koopia, aga samas täiesti erinev ja ainulaadne.“
Kõige rohkem raha jääb toidupoodi
Kui esimene poeg William sündis, elasid Liisu ja Robert kahetoalises üürikorteris. Pere suurenedes tekkis vajadus suurema kodu ja auto järele. Iga uue lapse sünniga on nad pidanud natuke oma iseloomu kasvatama, aga ka õppima paremini majandama.
„Meil on olnud aastate jooksul väga erinevad finantsilised võimalused – alates iga sendi lugemisest kuni selleni, et kindlat kuueelarvet polegi,“ sõnab Liisu. „Elu on meid õpetanud ning tänaseks oskame majandada nii, et enam kuu lõpus peost suhu elama ei pea. Meil on kujunenud üpris selge arusaam, kui palju meil kuus keskmiselt raha kulub, nii et ka Exceli tabelis näpuga järge pidama ei pea.“
Kõige suurem kulu on neil toit. Liisule on tervislik ja mitmekülgne toidulaud ülimalt tähtis ning ta peab oluliseks, et lapsed saaksid maast madalast kasvada suhtumisega, et kodus valminud toit on püha. „Näen, et see innustab neid ka kokkamisel abistama, ja loodan, et tulevikus oskavad nad ise hästi kokata, et seeläbi oma tervist hoida.“
„Nüüd teame, kui palju kuus keskmiselt raha kulub, nii et Exceli tabelis näpuga järge pidama ei pea.“
Teisel kohal kuludest on perel eluasemelaen ja kommunaalmaksed ning kolmandal laste huvitegevus. „Poisid käivad jalgpallitrennis ja tihti ka võistlemas, kusjuures iga võistlus maksab. Lisaks klaveritunnid, maadlusring ja muusikaring lasteaias. Need on sellised kulud, mille osas me järeleandmisi väga ei tee,“ ütleb Liisu. „Kõiki muid kulusid oleme alati valmis koomale tõmbama.“
Suuremate väljaminekute puhul lähtub pere alati vajadusest. Nad järgivad mõtteviisi, et uut autot või suuremat kodu pole mõte ostma tormata, kui vanasse on võimalik veel mahtuda. „Me pole kunagi niisama „ennetavalt“ asju, sealhulgas kodu või autot, ümber vahetanud. Pigem oleme oodanud ja pikalt kaalunud, et ei teeks otsuseid emotsiooni pealt,“ võtab Liisu pere seisukoha kokku. „Pisikeste lastega pole tegelikult ka suurt villat vaja. Me elasime päris pikalt kolme pisikese lapse ja koeraga kolmetoalises korteris. Lapsed magasid ühes toas ja neil oli väga tore. Kui avanes võimalus suurem kodu soetada, siis nad magasid pärast kolimist veel aastaid ühes toas edasi, sest olid niiviisi harjunud.“
Läbimõeldud ostud
Igapäevased kulutused on Millerite peres üsna läbimõeldud. Toidupoes käivad nad enamasti korra nädalas, reedeti. Siis on näiteks Rimis 15% soodustust puu- ja köögiviljadele, mis moodustavad suure osa pere toidukorvist.
Lastele hangivad nad riideid, trennivarustust jms vastavalt vajadusele. „Kunagi ei soeta me kolme asja, näiteks kolme kingapaari, kui ainult üks laps vajab seda. Ostame sellele, kellel on parajasti vaja,“ kirjeldab Liisu. „Paljud asjad ostame arvestusega, et mitu last saaks järjest kasutada. Autosõite plaanime vastavalt sellele, kellel kuskile nagunii minek on, ning proovime sõite linna ühildada.“
Ka meelelahutuskuludel hoiavad nad silma peal ja haaravad pakkumistest kinni. „Näiteks kasutame suurperedele mõeldud Perekaarti ja oleme laste sünnipäevi korraldanud sellistes kohtades, mis on Perekaardi partnerid. Isegi oma suvised seiklused planeerime sagedasti nii, et vaatame, millised toredad vaba aja veetmise kohad ja kohvikud on Perekaardi süsteemiga liitunud, ning sätime oma liikumised nende järgi. Oleme nõnda märkimisväärselt raha kokku hoidnud,“ räägib Liisu.
Kõige olulisemaks hea majandamise alustalaks peabki naine seda, et kõigepealt paned paika pere prioriteedid, milles kompromisse ei tee. Ehk siis teed nimekirja asjadest, milleks on kindlasti raha vaja. Edasi tuleb nimekiri asjadest, mis võiks võimalusel olla. Seejärel paned paika plaani, kuidas tekitada rahalisi vahendeid, lisaks paned kirja kokkuhoiunipid.
„Meil on Robertiga ühine nägemus, millised on mõistlikud kulud ja mis on lausraiskamine. Sealt edasi proovime keskenduda tulude suurendamisele ja nutikate lisatuluallikate leidmisele,“ tunnistab Liisu. „Meil mõlemal on tänu võõrkeeleoskusele – rootsi ja hollandi keel – ka väiksed trumbid taskus, tänu millele on tööpõld laiem. Oleme Robertiga alati proovinud mõelda kastist välja ja palgatööl käimise kõrvalt nuputanud lisatulu teenimise võimalusi. Robert tegeles pikalt muusikaga, mina valmistasin eritellimusel maale ja pakkusin koolitusi nii eraisikutele kui ettevõtetele. Mitmeid neist asjadest teen tänagi. Nii oleme saanud vaikselt endale luua ka meelerahufondi ning laste (ja enda) tulevikule mõeldes hakata investeerima.“
Raha ei kasva puu otsas, aga selle saab panna kasvama sellegipoolest
Liisu peab oluliseks, et lapsed saaksid aru, kust raha tuleb, kui palju asjad maksavad ja mitu tundi peab emme/issi X asja ostmiseks tööd tegema. „Kodutööde eest me neile raha ei maksa. Kui nad on abiks mingi suurema ettevõtmisega, oleme neile aga selle eest tasu andnud,“ selgitab ema.
„Suur osa laste sünnipäevarahadest läheb Kasvukontole, et tulevikus selle abil mõni suurem unistus täita.“
Kui aeg on küps, tahaksid vanemad, et poisid ise harjutaksid kätt väikeste summade investeerimisega. „Praegu on meil lastele tehtud Kasvukonto, kuhu iga kuu mingi summa kasvama suuname. See raha pole tulevikus mõeldud lihtsalt kolmeks jagamiseks, vaid see on raha, mis on poiste unistuste ja hobide toetamiseks – olgu selleks vahetusaastale minek, välismaised treeninglaagrid või, miks ka mitte, esimese kodu sissemaksuraha,“ räägib Liisu.
Kasvukontole suunab pere ka suurema osa laste sünnipäevarahadest. Ema-isa arutavad alati lapsega, mida ta kingiks saadud raha eest osta sooviks. Kui konkreetset soovi pole, läheb enamik rahast tema tulevikuunistuste täitmise jaoks kontole ja väike osa kodusesse kogumispurki, et seda mõne toreda mõtte tekkides kasutada.
Nende pere koolilaps William saab nädalas 1 euro taskuraha. Enne taskuraha andmist tegi ema Williamile koju purgid siltidega „kogun“, „kulutan“, „investeerin“. Vahel pudeneb ka neisse midagi. Näiteks kui ta nädala jooksul kogu eurot ära ei kuluta või tahab millegi jaoks koguda (nt jalkakaartide ostu jaoks), täidab ta purgikesi.
„Tahan oma lastele edasi anda teadmise, et raha ei kasva puu otsas, aga raha saab panna kasvama sellegipoolest. Töökus, nutikus, uudishimu ja uute teadmiste janu on ühed kõige olulisemad asjad tööalaselt. Ja raha pole halb, must ega räpane, kui see on sinuni jõudnud ausal teel,“ sõnab Liisu. Ta soovib, et pojad teaksid: kõik, mida saavutad ausal teel, läbi töö ja pingutamise, seda on sul tulevikus mõnus nautida. Asjad, mida saavutad ebaausal teel, neid ei saa sa kunagi täiel rinnal nautida.
„Meie põhiline strateegia laste tuleviku kindlustamiseks on tagada aga endale vanaduspõlves selline elu, et lapsed ei peaks meie eest finantsiliselt hoolt kandma. Arvan, et see on üks tähtsamaid asju, mida laste tuleviku jaoks teha saad. Lisaks on meile oluline toetada laste arengut nii, et nad täiskasvanuna saaksid endaga hakkama – suudaksid endale ise finantsilise turvatunde tagada, mitte ei ootaks kuskilt rahalaeva,“ võtab Liisu teema kokku.
Sisuloome sai põhitööks
Sotsiaalmeedias, täpsemalt Instagramis, on Liisu juba mitu aastat tuntud sisuloojana, kel on oma eheda sisu tõttu toetav jälgijaskond. Just naise otsus kõiki koostöid hoolikalt kaaluda ja võtta vastu vaid need, mis lähevad kokku tema väärtustega, on toonud talle püsivaid koostöid suurte brändidega.
„Asutasin kolmanda lapse sündides ettevõtte, mille käive vaikselt kasvama hakkas. Sisuloome oli mulle aastaid olnud lisatulu allikas palgatöö kõrvalt. Sain lapsehoolduspuhkusel olles aga aru, et ettevõtlus ongi see suund, kuhu liikuda soovin. Tänaseks on sisuloome saanud mu põhitööks,“ ütleb Liisu.
Ta tõdeb, et väljakutsed on selle töö puhul sarnased nagu igal teisel väikeettevõtjal – nii palju, kui tööd teed, nii palju tekib ka raha. „Kõige suurem väljakutse ongi siin ilmselt stabiilsuse saavutamine. Sisuloomine on loovtöö, selleks peab kogu aeg tekitama häid ideid. Kunstiinimesena pidevalt loomingulises kaoses toimetamine ja rutiini puudumine võivad aga viia selleni, et tahaksid väga puhkust võtta, kuid… nii palju, kui tööd teed, nii palju tekib raha. Ehk siis oled alguses tagasi,“ ütleb ta naerdes.
Küsimusele, kuidas leida tasakaal töö ja pereelu vahel, kui töö iseloom nõuab pidevat nähtaval olemist, vastab Liisu: „Sisuloojana on võimalik töötada ka nii, et sissetulek ei ole seotud pidevalt nähtaval olemisega. Iga sisulooja saab ise valida, kas ja kuidas ta soovib ennast pilti tuua. Kõige olulisem on leida iseendas vastus küsimusele: kui palju mul on mugav jagada? Kui aga raha ei tule passiivselt ning pead pildil olema, ongi tasakaalu leida keeruline.“
Naine tunnistab, et ta tegelikult ei usu, et sellise elustiili juures on üldse realistlik pidevalt tasakaalu taga ajada. „Pigem on mõistlik leppida peresiseselt kokku argipäeva sujuvaks toimimiseks reeglid ja prioriteedid ning… seejärel paluda armu, kui kõik päris kokkulepitult ei lähe ja näiteks kogemata kell üks öösel tööd teed,“ naerab ta. „Oluline on, et annad oma parima ja mõistad: ainult kodus oma lastele oled sa päriselt asendamatu ning mitte miski ei tekita paremat tunnet kui teadmine, et sul on selja taga suur toetusgrupp omaenda pere näol.“
Jane Kangus
Fotod: erakogu
Artikkel ilmus 06.03.2025 ajakirja Pere ja Kodu rubriigis „Lasterikkus“, mis valmib koostöös Eesti Lasterikaste Perede Liidu ning ajakirjaga Pere ja Kodu, et tähistada liidu 30. tegutsemisaastat ning tuua fookusesse Eesti tuntud lasterikkad pered.
