Novembris oleme teile tutvustanud Kuusalu Valla Lasterikaste Perede Seltsi.

✨Täna jutustame naisega, kes on selle ühingu tegemisi aastaid vedanud ning kelle süda tuksubki oma väikse armsa ühingu rütmis.

⬇️ Räägime Kuusalu ühingu juhatuse esinaise Tiia Grünthaliga.

✨ Tiia ja tema abikaasa peres on suureks kasvanud neli last. Praeguseks on neil kokku ka üheksa toredat lapselast. Kui Mamma kohustused on täidetud, töötab Tiia väikeses poes, lahendab ristsõnu, kogub kaktuseid ning veab eest ka Kuusalu ühingut.

❓Kuidas jõudsid MTÜni Kuusalu Valla Lasterikaste Perede Selts?
👉🏻 “Olen seltsi liige olnud algusest peale, toona oli algatusgrupi eestvedaja Peeter Kivimäe. Nii kummaline kui see ka ei ole olime kaua aega Harjumaal ainuke selts. Peeter oli hästi tegus mees ja kuna mina töötasin sel ajal kontoris, siis sai kogu paberitöö minu vastutusalaks. Ühel hetkel toimus koosolek, kus otsustati, et nüüdsest pean hakkama mina ühingut vedama. See tuli mulle täitsa üllatusena! Alguses oli tõesti raske, sest ma ei ole loomu poolest ideede generaator. Kui keegi nöörijupi kätte annab, siis võin seda sikutada küll. Aga aegamisi olen ka uute ideede väljamõtlemises palju paremaks saanud!”

❓Miks on ühingus tegutsemine Sulle oluline?
👉🏻“Mulle on oluline luua head ja tõetruud kuvandit lasterikastest peredest. Vahepeal jääb meediast mulje, nagu lasterikkad pered oleksid kuidagi alati käsi pikal ja ainult endasse, aga see on tõest väga kaugel. Muidugi on ka meie seltskond siin nii tore! Ja olen ise siin tegutsedes palju õppinud ja saanud uusi asju kogeda. Erinevad koolitused, kohtumised, käimised ja veelkord – see sõpruskond, mis on tekkinud. Olen selle eest väga tänulik!

👉🏻Mõned aastad tagasi juhtus meie kandis üks kurb liiklusõnnetus, kus minuvanune rattur (kelle nimi oli Tiia) sai autolt löögi ning tema elu ka seal lõppes. Tol õhtul oli minu telefon kuum – helistati mitmetest ühingutest üle Eesti ja esimene lause, mis ma peale kõne vastuvõtmist kuulsin oli: “Tiia, nii hea on sinu häält kuulda!”, siis tundsin, et olen ikka väga hoitud!.”

❓Milline ühingu ettevõtmine on Sulle kõige südamelähedasem ja miks?
👉🏻“On olnud väga üksikud korrad, kus ma pole saanud meie ühingu üritustel osaleda. Aga meie suur-sündmus on iga-aastane suvine ekskursioon. Sel suvel tutvusime Peipsi ääres vanausuliste kultuuriga ja külastasime imelist Alatskivi lossi. Oleme veel käinud ERMis, Jääaja keskuses, Haapsalu piiskopilinnuses ja tõesti pea terve Eesti läbi sõitnud. Vahepeal läheb lausa keeruliseks, et uusi vahvaid kohti leida! Ühel korral oleme isegi Lätti jõudnud. Need reisid on alati väga toredad!”

❓Mis on suurim väärtus, mida ühingus tegutsedes enda ellu lood?
👉🏻 “See ühtekuuluvus ja õlg-õla tunne on väga suur väärtus. Ja ka inimeste aitamine. Üks vahva lugu – aastaid tagasi kui toimus PRIA toiduabi jagamine saime väga-väga palju kuivaineid, mida oma peredele jagada. Ma täpselt ei mäleta, aga neid oli tõesti tonnides. Üks pereisa tuli parajasti oma kaubale järgi, panime talle asjad autosse, aga minema ta ei sõitnud. Läksin igaks juhuks autoaknale koputama ja küsisin, ega midagi juhtunud ole. See lasterikka pere isa siis jagas mulle, et nad ei ole kunagi abi küsinud. Ja nüüd on neil järsku tervel perel peaaegu aastane kuivainete varu olemas tänu toiduabile ja et mõtle vaid, kogu see raha, mis oleks läinud nende asjade ostmiseks – nüüd saavad nad selle eest midagi hoopis perega koos teha. Siis tundsin küll, et teeme nii õiget asja!”

❓Kuidas leiad tasakaalu oma kodu, töö ning ühingu tegevuste keskel?
👉🏻“Minu elus on kolm väga tähtsat asja – pere, töö ja ühiskondlik töö. Esimesele kohale tuleb panna töö, seda peab tegema. Ja teised kaks oleks ka ideaalses maailmas kenasti tasakaalus, aga eks see on ikka piisavalt keeruline. Kord tuleb ühest kohast järele anda, teine kord aga teisest.”

❓Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised unistused võiksid selleks ajaks täituda?
👉🏻 “Kui läheb hästi, siis on mul võimalik ehk näha juba meie pere järgmist põlvkonda, see oleks väga tore! Ma ei julge lubada, et kümne aasta pärast veel tööl käin, aga eks kõike võib juhtuda. Eks näis! Vahva oleks reisida ka. Ning muidugi soovin, et me perel oleks kõik toredasti!”

💛 Aitäh, hea Tiia!
📸: Pildil Tiia abikaasaga. Erakogu.

Novembrikuu hakkab tasapisi lõppema, kuid meil on veel tutvustada üks vahva perekond Kuusalu Valla Lasterikaste Perede Seltsist.

✨ Räägime täna kaheksaliikmelise pere ema Maria Antons-Valneriga. Nende peres on väga vahva traditsioon – Maria küsib iga mõne aja tagant lastelt erinevaid küsimusi, kirjutab ja salvestab need, et oleks hea neid kunagi jälle lugeda ja meenutada.

👉🏻 Maria kirjeldab ennast kui omadega täitsa metsas naist. Ta on ema, luuletaja, matkaja ja vaba hing. Maria töötab ühes armsas turundusagentuuris ning on oma elu enda moodi ilusaks elanud. Nagu naine ise ütles, siis “Valinud oma ellu kõik kõige parema!”. See, et Mariast on saanud lasterikka pere ema, on omamoodi vahva lugu. Nimelt enne oma abikaasa Tomiga tutvumist rääkis Maria kõikidele, et tema ei taha kunagi lapsi saada. Elul olid aga teised plaanid ja nüüd kasvab nende peres kuus imetoredat last.

❓Milline oli teie pere teekond Kuusalu ühinguni?

👉🏻“See oli juba aastaid tagasi, aga võis olla nii, et umbes 2011 paiku hakkasin Facebooki üles kirjutama oma laste ägedaid ütlemisi. Tiia märkas mind seal ja kutsus meid ka ühinguga liituma. Kui lapsed väiksemad olid, siis võtsime aktiivselt ühingu tegemistest osa – Tiia korraldab neid üritusi nii toredasti! Oli aeg, kus ühingu üritused ja saadud jõulupakid olidki ainukesed, mis endale lubada saime. Sellest oli väga palju abi!”

❓Mis Sind elus sütitab?

👉🏻“Ma tõesti ei tea, mis tähendab, kui motivatsiooni ei ole. Ma usun siiralt, et elu on ilus ning mul ei olegi olnud vaja seda motivatsiooni kuskilt eraldi otsida. Tihtilugu mõjub see teistele natuke tüütult, kui ma hommikuti jälle rõõmsal toonil “Tere hommikust, päiksekiir!” hüüan. Aga olen elus väga palju lugenud ja õppinud elu rõõmsates toonides vaatama. Sain ühe väga hea õppetunni ka oma isalt. Ta käis rattaga Rakverre 40km tööle ning jutustas mulle sellise loo: “Kui sõidad rattaga tööle ja näed, kuidas põllu kohal lõoke laulab, sõidad siis paar kilomeetrit edasi ja näed, et teine lõoke on auto alla jäänud, on sinu valida, kas võtad oma päeva kaasa selle laulva või auto alla jäänud lõokese.

👉🏻Kui mul on aga raske? No vahel haruharva juhtub ikka seda ka – siis ma teen nalja või lähen omadega metsa. Lumisesse metsa, suvesooja metsa, hommikusse metsa, päikeseküllasesse metsa, aga kõige sagedamini… pimedasse metsa. Ei ole midagi rahustavamat kui mets! Olen lamanud Vasaristi oja kaldal joogamatiga lume peal ja pikalt tähti vaadanud ja kose kohinat kuulanud. Covidi kevade veetsime tütardest vanimaga suures osas iga päev Valgejõe kaldal päikest võttes. Kaks aastat tagasi tegin talvel kodukandis üle 30 km matka, kõndides ainult vaistu järgi ja mitte teede peal, vaid otse läbi metsa ja rabakese. Aasta tagasi käisin ühel suvisel päeval rohkem kui 45 km maha, sest olin otsustanud kodust kindlasti Jussi nõmmedeni välja jõuda ja nende ilu nautida. Nii et soovitan kõigile: minge metsa!”

❓Mis on teie pere lemmik-tegevused, mida koos teete?

👉🏻“Jõulud veedame alati koos ning suviti käime ka 2. juuli paiku terve perega loomaaias. Seda sellepärast, et see on osa minu ja Tomi tutvumise loost. Aastaid tagasi pidin nimelt juuli alguses sõpradega loomaaeda minema. Aga ootamatult sadas nii hullusti vihma, et läksime hoopis piljardiklubisse. Seal olid ainult paar inimest veel, kuid üks nendest oli Tom. Vaatasin teda ja ütlesin oma sõbrannadele, et “See on minu tulevane mees!”. Järgmisel päeval, 2. juulil, läksime juba kahekesi loomaaeda külastama. Vahva traditsioon on meil veel see, et sünnipäevadel laulame sünnipäevalapsele laulu “Sind tervitan mu hällilaps”. See traditsioon on minu kodust kaasa tulnud. Ning kui keegi on parajasti kaugemal, siis laulame seda üheskoos läbi telefonitoru.

👉🏻Suvel käime lastega väga palju ümberkaudsetes veekogudes ujumas. Kas karjääris, jões või meres, sõltub ajakavast ja veetemperatuuridest. Vahel oleme juba maikuus alustanud. Talvel käime vahel kinos, vahel batuudikeskuses, aga kõige rohkem Loksal kelgutamas. Ja ikka nii, et mina lustin koos lastega!

👉🏻Loomad on meie peres tähtsal kohal. Vahepeal oli meil justkui loomaaed: inimesed teadsid, et minule võib anda küüliku, kui pereliikmel tekkis allergia, või tšintšilja, kui uues üürikorteris ei lubata lemmikloomi pidada. Nii ongi meie juures olnud hamstreid, merisigu, deegusid, küülikuid, kakaduusid ja keda kõike veel! Hetkel on meil kolm koera: kaks pisikest täiskasvanud krantsi Präänik ja Sõõrik ning Soomest toodud üheksakuune iiri hundikoer, kellele panin nimeks Satu ehk Muinasjutt. Siis on meil ka kolm kassi: Niru, Misty ja Junts, küülik nimega Tiina, papagoi Jimbo, rott Õnn ja hulk erinevat nägu ja tegu kanu, kes on minu enda suured lemmikud ja teraapialinnud. Samuti olen juba aastaid Eesti Metsloomaühingu vabatahtlik ja nii on mu lapsed harjunud ka kord rästaid, kord siile, vareseid, harakaid või hakke aitama.

👉🏻Mulle meeldib oma lastega ka üks-ühele aega veeta. Noorimaga käisime koos Taylor Swifti kinokontserdil, teisega käisime Horse Showl, kolmandaga Coldplay kontserdil, neljandaga Riia loomaaias, viiendaga Viimsi Vimkal mäesuusatamist proovimas. Selline koosveedetud aeg on väga suur väärtus! Vanimale poisile, kellel on endal juba mitu varasemat tätoveeringut (minul endal polnud veel hiljuti ühtegi ja isegi kõrvarõngaauke mitte!), tegin nalja, et lähme teeme koos tätoveeringud. Ta võttis sellest ideest kinni ning me käisimegi koos salongis! Seal olla alati palutud, et võtke oma emad ja vanaemad kaasa, ta sai olla esimene, kes seda päriselt tegi!”

❓Miks sa oma lastega selliseid intervjuusid teed?

👉🏻“Et saaksin võtta selle hetke igale lapsele eraldi. Kuulda ja näha teda just praegu sellisena, nagu ta on. See on imeline võimalus vaadata nende hinge niimoodi, et keegi teine ei sega. Olen nüüdseks umbes 6 aastat seda teinud, alates sellest ajast peale, kus pesamuna ka juba mingeid arvamusi avaldas. Vahepeal küsin küsimusi kord aastas, vahepeal iga paari kuu tagant, kuidas kunagi. Oma abikaasa Tomiga räägime ka koos väga palju. Minu suureks hobiks on transkribeerimine, töötasin hiljuti Erki Kari ja Keily Kaikkoneni vestlusõhtu kallal, kus nad mainisid, et keskmine Eesti paar räägib omavahel 30 minutit nädalas. Sellist päris juttu, mille sisuks ei ole logistika, pereolme ja muud sellised teemad. Selle peale ütles Tom, et meil on siis ikka päris hästi! Rääkimine ja kuulamine on ilmselt minu armastuse keel.”

❓Mis on Sinu enda unistused 10 aasta pärast?

👉🏻“Olen jõudnud oma elus sellisesse punkti, kus olen väga rahul sellega, mis on. Siiski: unistan sellest, et saaksin endale jälle kõik hambad suhu – mitmed neist lahkusid pärast pesamuna sündi ja sellist küllust pole minuni veel jõudnud, et saaksin lasta uued üles ehitada. Samuti unistan stand-up koomiku karjäärist. See ongi minu karjääri esimene nali, sest mul on täiega suur esinemishirm! Üldiselt soovin aga vaid, et kõik läheks parimal võimalikul moel.”

💛 Aitäh, hea Maria!
📸: Erakogu

Novembris tutvustame Kuusalu vallas tegutsevat liikmesorganisatsiooni, mis kannab nime Kuusalu Valla Lasterikaste Perede Selts.

✨ See on armas väike ühing, kus on praegu kokku 18 perekonda. Täna jutustame ühingu endise aktiivse liikme Ulla Moksiga.

✨ Ulla Moks on nelja lapse ema, põhikohaga klassiõpetaja Neeme koolis. Ta annab matemaatika- ja informaatikatunde teisele kooliastmele. Enda kanda on ta võtnud ka haridustehnoloogi ning sekretäri ameti – tõeline hunt kriimsilm! Ulla on tantsinud pea 30 aastat rahvatantsu, praegu on sellest küll väike paus, kuid eks elu näitab, kas saab peagi jälle pastlad jalga siduda.

Ulla armastab palju ka käsitööga tegeleda – kudumine, heegeldamine, tikkimine – kõik on mõnusad! Suure osa oma vabast ajast on naine pühendanud ka erinevatele vaimse tervise teemadele. Ulla loeb ja õpib palju, et äkki ühel hetkel ka teistele oma kogemuspagasiga abiks ja toeks olla. Naise juured ongi Kuusalust pärit, täpsemalt Iisaka lambakasvatustalust. Ulla on selgeks õppinud masinkudumise, erinevatelt laatadelt võib leida tema tehtud sokke!

❓Sinu pere teekond MTÜni Kuusalu Valla Lasterikaste Perede Selts
👉🏻“Astusime ühingu liikmeks, kui meie perre neljas laps sündis. Kui lapsed veel väiksemad olid, siis võtsime hästi aktiivselt ühingu tegemistest osa. Eriti eredalt on meeles igasugused toredad väljasõidud – küll Lottemaale, teletorni, loomaaeda. Jõulude paiku olid vallasisesed etendused, kus jõuluvana ise ka alati kohal oli. Palju rõõmu tegid ka erinevad teatripakkumised. Nautisin väga, et sai lastega koos käia ja tihtipeale ka palju soodsamalt kui muidu. See oli suureks abiks!”

❓Kõik Sinu tütred on ansambel Uurikad liikmed. Kuidas see juhtus?
👉🏻“See juhtus kuidagi täitsa märkamatult! Minu poeg on juba 21. aastane ning elab oma iseseisvat elu, kolm tütart on veel kodused ning tõesti nad kõik on tegutsevad ansamblis Uurikad. Lisette (17) õpib VHK 11. klassis muusika suunal. Tema hing kuulub muusikale, aga tema muusikani jõudmise lugu on päris naljakas.”

👉🏻”Mina nägin väiksest peale temas pigem sporditüdrukut, kuid siis ta 2. klassis tuli koju ja ütles, et vot täna on muusikakooli katsed ja mina tahan minna. Korraks isegi puiklesin vastu, et kuidas siis nii, aga sõitsime katsetele, kus siis selgus, et tuleb pill ka valida! Lisette valis flöödi. Ta õppis flööti pea 7 aastat, muusikakooli lõpetas klaveri erialal. Täna mängib ta Uurikates kitarri, mida ta on iseseisvalt õppinud, aga VHKs õpib hoopis torupilli. Birgit (16) õpib ka VHKs, küll aga teatriklassis. Muusikakoolis on temagi lõpetanud klaveri eriala, kuid Uurikates mängib ukulelet. Birgit on palju käinud ka luule ja proosakonkursitel, seda ta väga naudib. Meie pere pesamuna, Mariel (13) mängib lisaks laulmisele Uurikates meloodikat.”

👉🏻“Lapsevanemad ongi Uurikates see suur taustajõud. Sõidutamise logistika on jäänud suuresti isa kanda, aga teen ka ise seda ikka vahest. Üritame võimalikult paljudel kontsertidel käia, nad on nüüd juba pea 5 aastat tegutsenud – eks neid kontserte ikka koguneb ja nüüd täitsa igale ei jõuagi. Ja õnneks lapsed pole pahased ka, nad võtavad ka seda juba natuke nagu tööna. Väga vahva, et nad sellise kogemuse saavad.”

❓Tegeled päris paljude erinevate asjadega, nii tööalaselt kui ka kodus. Mis Sind motiveerib?
👉🏻“Ikka minu lapsed ise. Tahan olla neile hea tugi. Kui mõistad, kui oluline sa nende elus oled, siis leiad ka endas seda jõudu olemas olla. Ja kui olen täna nendele olemas, siis äkki ühel hetkel on nemadki mulle toeks, kui juba vanem olen. Ja tegelikult on nad seda ka juba praegu. Vahepeal oskavad nad täpselt neid õigeid lauseid öelda, mis mul endal vaja kuulda on. Olen neile väga tänulik!”

❓Mis Sind rasketel hetkedel toetab?
👉🏻“Olen leidnud palju jõudu jooksmisest, füüsilisest trennist. Ja olen õppinud hetkes elama. Kui olen kuskil teatris, kellegi sünnipäeval või lihtsalt naudin aega koos lastega, siis jätan muremõtted või rasked teemad ukse taha. Võtangi täitsa selle hetke ja naudin praegust. Pakun endale sellist puhkust, pärast on jälle värskem oma mulli tagasi minna. Õhtuti istume koos laua taga ja sööme koos perega, tihti arutame päeva asju. See õhtusöögi aeg on nii väärtuslik, keegi sel hetkel ei õpi, keegi pole telefonis ja seda ma hästi hindan.”

❓Mis tulevik toob? Millised unistused võiksid 10 aasta pärast olla täide läinud?
👉🏻“10 aasta pärast on lapsed sellises vanuses, et kõigil ei pruugi küll enda peret olla, aga loodan, et neil kõigil on elus hästi. Et nad võtaksid ellu kaasa need tööriistad, millega rasketel hetkedel hakkama saada. Et nad julgeksid ja tahaksid tulla abi küsima. Ning oma rõõme ja ka muresid minuga jagama. Ehk on selleks ajaks ka mõni lapselaps, aga see võiks juhtuda ikka siis, kui vanemad ise täitsa valmis on! Olen praegu sattunud tagasi linna elama, aga hing ihkab ikka maale tagasi. 10 aasta pärast oleks tore, kui lapselapsed saaksid maale vanaema juurde külla tulla!”

💛 Aitäh, hea Ulla!