Räägime täna MTÜ Pärnumaa juhatuse liikme Ilona Palmsaarega ja uurime, miks on lasterikkus tema jaoks oluline väärtus.

Ilona ja tema abikaasa peres kasvab neli last: kaks poega (20 ja 17) ning kaksikud tütred (14). Lisaks juhatuse liikmeks ja emaks olemisele, õpib Ilona koolis õigusteadust, on pere logistik ning vabal ajal leiab aega ka lugemiseks ja matkamiseks.

❓Kuidas Sa jõudsid MTÜ Pärnumaa Lasterikasteni?

“Neliteist aastat tagasi, kui me tütred sündisid, kuulsin tuttavatelt, et selline ühing eksisteerib. Ma ei ole kunagi meie pere väga suureks pidanud, meil on ju ainult neli last, kuid liitusin sellegipoolest. Sattusin paarile üritusele vabatahtlikuna ja sain aru, et sealne seltskond on väga äge! Olen nüüd ka teist hooaega juhatuses.”

❓ Miks on ühingus tegutsemine Sulle oluline?

“Nii hea tunne on kedagi aidata, kuhugi panustada ja midagi päriselt ära teha. Läbi ühingu olen saanud panustada ka mujale, kogusime Pärnu loomade varjupaigale jõululaadal toetusi ning nüüd oleme ka aasta aega abistanud ukrainlasi. Üritame ühinguna hästi palju kogukonnale tagasi anda ja see on väga tänuväärne töö. Minu jaoks on oluline olla ka eeskuju oma lastele. Tahan, et neist kasvaksid empaatilised inimesed. Mu lapsed ja abikaasa on minuga kõikide nende aastate jooksul kaasas käinud, aidanud ja alati toetavad olnud. Omaette väärtus on ka need supervahvad inimesed, kellega ühingus igapäevaselt toimetame. Hindan seda kogukonnatunnet kõrgelt!”

❓Kuidas näeb välja ühingus töötamine?

“Eks iga päev on täitsa isemoodi. Lisaks füüsilisele tööle, mida kohapeal teeme (nt Kaubatoas ja erinevate ürituste korraldamine), on väga palju nähtamatut tööd, mis tuleb ära teha. Ühingu asjadega tegelen igapäevaselt, see on saanud suureks osaks minu elust ning on igatpidi läbipõimitud minu enda pere ja argieluga. Kui korraldame ühisüritusi, siis on kogu pere kaasatud ja ei teki seda tunnet, et tööaeg on perelt näpatud aeg. Pere on suur õnn ja ka põhjus, miks ma seda teha saan.”

❓Kuidas kõikide asjade jaoks aega leida?

“Kui on kiiremad ajad, siis lihtsalt on nii. Ukraina sõja alguses olime esmaspäevast pühapäevani ühinguna valvel ja alati olemas, sest kõik panustasid oma aega põgenike aitamisele. Kõige olulisem asi on seltskond – tiim peab olema hea. Ja asju tuleb võtta rõõmuga, teisiti ei saa. Kiiretel aegadel ongi tiim ise maandamiskohaks ja muidugi on hea ka kodus akusid laadida. Käime kuskil terve perega – mõnel väljasõidul või teatris ja see annab ka energiat juurde.

Ja meie ägedaid vabatahtlikuid, kelleta poleks meie töö üldse võimalik. Meil pole ühtegi palgatöölist ja vabatahtlike panus annab ühingule väga palju juurde. Olen neile väga tänulik!”

💛 Aitäh, Ilona!

📸: Erakogu
Autor: Sandra Eowyn Karu

Räägime täna MTÜ Pärnumaa Lasterikkad organisatsiooni liikme ja vabatahtliku Sabina Ruugega ja uurime, miks armastab üks viie lapse ema oma teiste toimetuste kõrvalt ka Pärnumaa ühingus nõu ja jõuga panustada.

💛 Sabina ja tema abikaasa Martini peres kasvab viis last: 1-aastane Elina-Grete, 5-aastane Matias, 9-aastane Marite, 14-aastane Iiris ja 18-aastane Rihard.

❓ Kuidas Sa MTÜni Pärnumaa Lasterikkad jõudsid?
“Kuulsin ühingust esimest korda läbi tuttava, kes soovitas uute inimeste pärast liituda. Olime just Pärnusse kolinud ja palju inimesi siit ei teadnud. Läksingi ühingusse kohale ja küsisin, et kuidas saan neile abiks olla. Ja nii see kõik alguse sai. Kui mul enne Pärnus sõpru ja kogukonda polnud, siis nüüd on neid armsaid inimesi minu ümber väga palju, mille eest ma olen väga tänulik.”

❓Miks on vabatahtlikuna panustamine Sinu jaoks oluline?
“Minu jaoks on inimeste aitamine ja kellegi päeva paremaks muutmine suurim rõõm. Läinud sügisel olin Pärnumaa lasterikaste Kaubatoas tööl ja sain abiks olla ühele pensionieas paarile, neil oli sündimas üheksas lapselaps ja paarike tahtis uuele ilmakodanikule beebiriideid valida. Lahkudes olid nad südamest tänulikud, et teeme seda tööd ja tänasid meid riiete eest. Mõnda aega hiljem tuli see paar Kaubatuppa tagasi, kinkis mulle purgitäie enda kodumett ja tänas veelkord. Ma ei ole seda tööd kunagi tunnustuse pärast teinud, aga sellised märkamise hetked on väga armsad. Meil Kaubatoas on abilisi mitmeid – see aitamine, jagamine ja inimeste õnnelikuks tegemine süstib kõigile nii palju energiat ja teeb alati südame soojaks.”

❓ Kuidas leiad tasakaalu oma pere, töö ning MTÜ tegevuste keskel?
“Usun, et kõik algab kodust. Kui sul on mõistev pere, kes sind alati toetab, siis ongi kõik hästi. Lisaks on mu sõbranna mulle palju abiks olnud laste hoidmisega ja ka minu abikaasa Martin, kes alati paneb ka LO tegemistele käed külge ja aitab näiteks Toidupanga toitu jagada. Tasub oma aega ette planeerida, me teeme näiteks kuu lõpus tavaliselt uue kuu plaane ette.”

❓ Mis teed siis kui on raske?
“Ise tuleb alati rahulikuks jääda ja proovida kõiki mõista. Tikreid tuleb elus ikka ette, aga tasub alati iseendaks jääda ja positiivselt mõelda, elu läheb ju ikka edasi. Kõik asjad lõpuks laabuvad. Eks iga päev on omamoodi seiklus ja õppetund, et kuidas olla oma lastele hea ema ja kaasale hea partner ja sõber ja kuidas iseenda jaoks olemas olla.

Kui peas on palju mõtteid, siis armastan jalutamas käia. Panen lapse vankrisse ja teen sellise pea 15km ringi. Mulle meeldib väga koristada ka – korras tuba, korras mõtted! Panen muusika mängima ja koristan. Väga soovitan!

Ma ei kujutaks oma elu kuidagi teistmoodi ette, mu ümber on väga toredad inimesed ja väga vahva pere. Olen üks väga õnnelik inimene!”

❓ Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?
“Üks meie pere suur unistus on kunagi saada täitsa oma suure aiaga maja. Usun, et kõik tuleb omal ajal!

Üks vahva lugu unistustest:
Mõned aastad tagasi täitsin oma ühe suure elu-unistuse ja tegin endale juhiload. Muidu käisin igal pool jalgrattaga ja pisema lapse viisin ka tollal hommikuti rattaga lasteaeda. Ja seda iga ilmaga. Üks lapsevanem, kelle laps ka samas lasteaias käis ja kes sama marsruuti igapäevaselt bussiga läbis, pidas mind ühel hommikul kinni ja küsis, et kas see olen tõesti mina, kes iga päev olenemata ilmast siin rattaga sõidab? Vastasin talle, et ikka mina! Ega ma halba ilma ei usu, ainult õige riietus peab olema! Ühel hetkel aga tundsin, et tuleks ikka need juhiload ära teha. Panin käte värisedes end kirja ja aasta hiljem saingi eksamid tehtud! Olen tänu sellele saanud vabatahtlikuna ka palju rohkem abiks olla. Tasub ikka asjad lõpuni teha!”

💛 Aitäh, armas Sabina!

📸: Erakogu

Autor: Sandra Eowyn Karu

Räägime täna kahe Pärnumaa lasterikkast perest pärit noorega, kes on saavutanud sõudmises suurepäraseid tulemusi.

Robin Hunt (16) õpib Pärnu Ühisgümnaasiumi 10. klassis. Robinil on kaks õde ja kaks venda. Oktoobris saab Robinil sõudmisega tegeletud juba kuus aastat.

Werner Jõgeva (17) õpib Pärnu Koidula Gümnaasiumis ja tegeleb sõudmisega kolmandat aastat. Enne seda tegeles ta maadluse, ujumise ja jalgpalliga. Werner on pärit neljalapselisest perest.

❓ Miks on just sõudmisest saanud Sinu kirg?

Robin: “Saugas toimusid kompleksvõistlused, kus üheks alaks oli sõudmine. Kuidagi läks nii, et võitsin selle ja nüüd juba kuuendat aastat treenin Rita Maieri käe all. Mulle meeldib, et see ei ole väga lihtne ala. Seda enam on tunne pärast trenni ja ka võistlusi eriti hea. Ja vee peal on ka mõnus olla.”

Werner: “Sõudmiseni jõudsin läbi tuttavate, nende saavutused olid ägedad ja tahtsin ise ka proovida. Trennid toimuvad meil 6 korda nädalas, pühapäevad on puhkepäevad. Mulle meeldib trennide distsipliin ja et saan ennast proovile panna, treenida ja lõpuks tulemusi näha.”

❓ Mis motiveerib Sind 6 korda nädalas trennis käima?

Robin: “Mul on kindel siht silme ees – tahan olla tippsportlane ja ühel päeval Eestit rahvusvahelistel võistlustel esindada. Isegi kui vahel on raske, siis trenni tehes paha tuju kaob ja pärast on olemine palju parem.”

Werner: “Tahan olümpiamängudele ja sõudmises tippu jõuda. Ega ma tavaliselt mõtlegi, et raske on. Kui olen väsinud, siis lihtsalt hoian ennast. Tuleb nautida seda, mida teed.”

❓ Kes on Sinu suurimad eeskujud?

Robin & Werner: “Eks ikka Eesti tipptegijad – Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson.”

❓ Kuidas lasterikkas peres kasvamine Sind inspireerib?

Robin: “Minu pere on väga toetav. Alati elavad võistlustel kaasa ja tulevad vaatama, kui võimalus on. Tihti pärast trenni veedame perega koos aega ja kui mul satuvad näiteks kahepäevased võistlused, siis pere käib vahel kaasas ja see on äge.”

Werner: “Suures peres kasvamine on lahe, sest suureks saades on mu ümber palju toredaid inimesi, kellega saan väga hästi läbi. Pere on väga toetav, nad viivad mind trenni ja käivad võimalusel alati võistlusi vaatamas. Tulime 12aastase vennaga sõudmises koos ka Eesti meistriteks.”

🙏 Suur aitäh Robinile ja Wernerile!

📸: Erakogu
Autor: Sandra Eowyn Karu