Räägime täna Jacqueline Putnikuga (17), kes on tore ja tegus noor Saaremaalt. Jacqueline õpib Saaremaa Gümnaasiumi 11. klassis, aga praegu elab ja treenib ta hoopis Belgias, kus ta tegeleb tipptasemel ratsutamisega. Jacqueline on pärit lasterikkast perekonnast, tal on 3 nooremat venda.

❓ Kuidas Sa ratsutamiseni jõudsid ja miks on sellest saanud Sinu kirg?
👉🏻 “Kolmandas klassis hakkasin ema julgustusel ratsutamas käima ja nüüdseks on minu armastus hobuste vastu aina kasvanud. Elasin üle ka ühe ratsutamisõnnetuse, sain treenides koljuluumurru ja peale seda otsisime mulle kindla treeneri ja talli. See hobustega toimetamine on nagu haigus – nii lihtsalt sellest lahti ei saa! Ja kui oma aja neile pühendan, siis ega millekski muuks väga mahti ei jäägi.”

👉🏻 “Ainult hobikorras oleks seda väga keeruline teha. Minu endine treener käis Belgias tööl, mul oli võimalus tal seal külas käia ja juba siis mõtlesin, et kunagi tahaks kindlasti välismaale tulla. Aga ma ei osanud ettegi kujutada, et see võib juba praegu, enne gümnaasiumi lõpetamist juhtuda. Olen nüüd tänu oma praegusele treenerile Mart Sander Aarmaale saanud siin Belgias treenida ja see on väga lahe kogemus olnud.”

❓ Mis Sulle ratsutamise juures kõige rohkem rõõmu pakub?
👉🏻 “Et hobusega saaks hakata üldse koostööd tegema tuleb temaga kokku kasvada. Eriti kui sul on noor hobune, siis hakkad iga päev nägema, kuidas tema sind aina rohkem usaldab ja samuti mina teda ka. See areng ongi kõige ägedam. Peale rasket koolipäeva aitab ratsutamine mind alati maandada, see viib mõtted nii mujale. Hobused on ka teraapialoomad ja nendega koos tegutseda on täitsa omaette kogemus. Tulemuste saavutamine on pigem lisaboonus, lahe on just näha iseenda ja hobuse arengut.”

❓ Kuidas rasketel hetkedel hakkama saad, mida oskad teistele soovitada?
👉🏻 “Kooliasjad tuleb lihtsalt ära teha. Ratsutades tuleb küll ette selliseid päevi, kus minul või hobusel on paha tuju. Eks hobused on ju samamoodi elusolendid nagu meie ise. Siis ei tasugi väga suruda, pigem võtan hobuse käe kõrvale, lähme hoopis jalutama ja saame mõlemad oma mõtted mujale viia. Madalaid punkte on kõigil, aga alati tead, et see parem hetk varsti jälle tuleb. Aga ma väga julgustan inimesi erinevaid asju proovima. Minul kuidagi lihtsalt vedas, et see ratsutamine tuli ja kohe jäi.”

❓ Kuidas on lasterikkas peres kasvada?
👉🏻“See on üli tore. Võibolla Eestis elades ma ei osanudki seda nii väga hinnata, aga see on nii suur õnn, et kõik on koos ja toetavad üksteist. Hea on alati koju tagasi tulla! Tihti õpime vendadega koos, õhtust sööme alati kõik koos ja käime Viljandis ka palju, meie vanaema-vanaisa elavad seal.”

❓ Millised on Sinu tulevikuplaanid ja unistused?
👉🏻 “Neid mõtteid, et kuidas ja mida edasi teha, on nii palju! Belgias olles on mul koduigatsus päris suur olnud, tahaksin tagasi Eestisse tulla. Olen siin palju kokku puutunud hobuste müümiste ja kogu selle poolega, mis on natuke istutanud minusse ettevõtluse-pisiku. Hobused kindlasti ei kao mu elust mitte kunagi, aga praegu mõtlen, et peale gümnaasiumi lõppu tahaksin ülikooli midagi ettevõtlusega seotut õppima minna.”

🙏🏼 Aitäh, armas Jacqueline!
📸: Erakogu

Autor: Sandra Eowyn Karu