Saaremaa Lasterikaste Perede Ühendus

MTÜ Saaremaa LPÜ on 1995. aastal (toona Saarema Pereklubi) asutatud kolme ja enama lapsega peresid koondav ühing, mille eesmärk on märgata, väärtustada ja tunnustada lasterikkaid peresid. Organisatsiooni kuulub praegu 234 perekonda.

Juhatuse liikmeid on kolm: Kätlin Kallas, Kaja Kuusk ja Katre Sikk. Lisaks tegutsevad organisatsioonis 20 toredat vabatahtlikku, kes aitavad kaasa nii toidupakkide jagamisel ja ürituste ning koolituste korraldamisel. Saaremaa LPÜ korraldab oma liikmetele vahvaid ettevõtmisi – emadepäeva puhul käidi ühingu emadega kanuudega sõitmas, isadepäeval korraldati isadele kokanduspäev. Viimastel aastatel on hakatud tähistama ka vanavanemate päeva, mängivad nemadki ju olulist rolli lasterikaste perede igapäevaelus.
.
Mitmel õhtul nädalas kogunevad ühingu vabatahtlikud, et üheskoos käia toitu päästmas – tegusad toidupäästjad koguvad kohalikest poodidest kokku aeguva toidukauba ning jagavad selle peredele laiali.
Saaremaa LPÜ on eriline, sest nad on kolm aastat välja andnud Saarema Laste Sõbra tiitlit ning kaks aastat Saare maakonna Aasta Suurpere tiitlit. Esimene aasta suurpere tiitli saaja osutus ka vabariiklikult tunnustatuks. Palju õnne!
.
Jutustasime Saaremaa LPÜ juhatuse esinaise Kätlin Kallasega

Intervjuud Kätlin Kallasega loe siit
Räägime täna Saarema ühingu juhatuse esinaise Kätlin Kallasega ja uurime, millist väärtust Saarema ühingus toimetamine tema jaoks loob.
Kätlin on kuueliikmelise pere ema, elupõline saarlane, Saaremaa LPÜ liige ja juhatuse esinaine. Hobina armastab ta koos vanima lapsega laulda Taritu segakooris, tantsida rahvatantsurühmas “Tõmba Jüri”, raamatuid lugeda ning värskes õhus liikuda.
❓Kuidas jõudsid MTÜni Saaremaa LPÜ?
“Kuulsin ühingu kohta tuttavate kaudu ja pärast kaksikute sündi otsustasin ka ise liituda. Kui nägin üleskutset juhatusse kandideerimise kohta, siis tundsin, et see võiks olla just minu teema! Tahtsin rohkem panustada ja aidata kaasa lasterikaste perede hea kuvandi loomisele. Olen praeguseks juhatuse liige olnud peaaegu kolm aastat, aga ühingus toimetan juba kaheksandat aastat. Siin on väga tore kogukond ja vahvad üritused.
Meie ametiaeg algas kohe päris keerulisel perioodil, meil täitus ühinguga 25 aastat, aga oli koroonaaeg ja ühtegi üritust esialgse plaani järgi korraldada ei saanud. Lõpuks tegime ägeda projekti – jagasime ühingu liikmetele laiali koogitegemise materjali, saime peredega veebi teel kokku ning koomikute Piip ja Tuut juhendamisel tegime kõik oma kodudes sünnipäeva puhul kooki. Pärast jagasid pered koogitegemisest ühisalbumisse pilte ja neid vaadates oligi soe tunne, nagu me olime kõik koos.”
❓Millised Saaremaa ühingu üritused on Sulle kõige südamelähedasemad?
“Kõik üritused on vahvad, aga emadepäev on alati väga armas. Meie enda ühingu tunnustusüritused, kus anname üle Saaremaa Laste Sõbra tiitlit ja Saare Aasta Suurpere, on ka alati hästi südamlikud. On näha, et inimesed on siiralt puudutatud, täis südamlikkust ja tänutunnet, see on nii tore! Emadepäeval oleme käinud emadega kanuudega sõitmas ja oleme käinud ka tantsukursusel ja isadepäeval viisime isad kokkama. Toimetame siin enda võimaluste piires, aga püüame pakkuda kõigile midagi põnevat.”
❓Mis on suurim väärtus, mida ühingus tegutsedes enda ellu lood?
“Siin tegutsedes tunnen, et saan oma kogukonna ja ühiskonna heaks midagi ära teha. Olen siin palju õppinud – aja planeerimist, et saaks kõigega toime tulla, usaldust oma kolleegide vastu, et kõike ei pea ja ei jõuagi ise ära teha, vaid teised ka hea meelega panustavad, tuleb ainult võimalus anda. Üldse on juhtimise kogemus olnud väga positiivne kogemus, olen saanud palju julgust teha ja otsustada. Suur roll on ka meie vabatahtlikel, kes on alati valmid toidujagajad ja kaasakorraldajad.”
❓Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud ühingus tegutsedes tegelema?
“Eks see koroonaaeg, kui kõik oli suletud, oli päris keeruline. Mulle tundub, et see on natuke ka inimesi muutnud. Nüüd üritusi korraldades proovime leida selliseid asju, mis kõnetaks võimalikult paljusid peresid, et oleks ikka kaasalööjaid. Samas meie ühing on Saaremaa mõistes päris suur, meil on kokku 240 perekonda ja ei saagi eeldada, et kõiki koguaeg kõnetab. Pigem teemegi erinevaid väiksemaid üritusi.”
❓Kuidas leiad tasakaalu oma pere, töö ning LPÜ tegevuste keskel?
“Kes palju teeb, see palju jõuab! Kui tegutsed ja toimetad, siis saavadki asjad tehtud ka, ei tasu muretsema hakata, sest siis ei jõuagi. Tuleb lihtsalt tegus olla! Endale tuleb ka ikka aega võtta, muidu ei jaksa midagi edasi teha. Mulle väga meeldib laulmas ja tantsimas käia, vahepeal loen mõnda head raamatud ja käin jalutamas, need tegevused kõik täidavad tassi.
Meil on inimestega ka väga vedanud. Kui uus juhatus tööle hakkas, siis me üksteist üldse ei teadnudki, aga saime ruttu aru, et me sobime väga hästi. Igaüks leidis oma valdkonna ja meil tööjaotus väga hästi klapib, alati leiame ühise keele, see annab ka palju juurde.”
❓Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?
“Selleks ajaks võiks majaremondiga ühele poole saada, oleme vaikselt juba mitu aastat nokitsenud, aga teeme kõike ise ja väga kiiresti ei jõua. Tahaks väga, et me lastel läheb hästi, et nad leiavad oma õige koha siin elus, siis ongi kõik hästi!”
🙏🏼 Aitäh, armas Kätlin!
📸: Erakogu
Autor: Sandra Eowyn Karu
.
Rääkisime Saaremaa LPÜ aktiivse vabatahtliku Annika Kõrvaga

Intervjuud Annika Kõrvaga loe siit
Räägime täna Saaremaa LPÜ liikme ja vabatahtliku Annika Kõrvaga, keda ühingu esinaine Kätlin kirjeldas kui “väsimatu toidupäästja ja aitaja”. Uurime, miks armastab Annika vabatahtlikuna ühingus kaasa lüüa.
❓Kuidas jõudsid MTÜni Saarema Lasterikaste Perede Ühendus?
“Jõudsin ühingusse peaaegu neli aastat tagasi, olin Liidust ja Saaremaa ühingust kuulnud ning pakkusin ennast appi Soome toiduabi pakke jagama. Meil on tore algatus – oleme teinud paari Kuressaare toidupoega kokkuleppe ning päeva lõpus saame neilt sama kuupäeva toidud peredele jagamiseks. Meil on oma toidujagamise meeskond, kellega iganädalaselt toitu jagame. Korjame õhtuti poodidest toidu kokku, läheme lasterikaste perede ruumi, kus jagame toidu nimekirja alusel ära ning kutsume pered pakkidele järele. Sellega toimetamine aitab mul pead tuulutada ja hoopis millegi muuga tegeleda. Tihtilugu alustame õhtul kella 19 ajal, lõpetame umbes kell 22 ja tagasi koju jõuan tavaliselt pool 23.
Mulle meeldib, et saan inimesi näha ja kogukonna jaoks palju ära teha. See on niivõrd lahe ettevõtmine. Oleme väga tänulikud nendele neljale poele, kes meiega juba koostööd teevad, aga oleks rõõm kui abivalmeid poode tuleks veel kampa.”
❓Mis Sind motiveerib?
“See vaheldus argipäevale on väga tore, aga polegi siiamaani olnud sellist olukorda, kus ma poleks leidnud motivatsiooni toiduga toimetama minna. Püüan ikka teha nii palju kui jõuan! On tore, kui asjad õnnestuvad, inimestele meie tegemised korda lähevad ja toidupakkide saamine neil meele rõõmsaks teeb.”
❓Mida teed siis, kui on raske?
“Eks vahepeal tuleb torisejaid ka ette, aga toredaid emotsioone on alati rohkem. Kui vajan aega täitsa iseendale, siis meeldib mulle aias toimetada ja istutada, see alati maandab. Vaikselt olen juba praegugi rohinud, ilus on vaadata, kuidas lilled järjest õitsema hakkavad.
Perega proovime ka käia korra kuus Hiiumaal, minu ämma-äia juures. Ja tore on mandril ka käia, minu mees ja tütar tegelevad jooksmisega ja tihti käime neil perega kaasa elamas. Mulle endale meeldib rahvaülikooli loengutes ja erinevates õpitubades käia. Proovime iga suvi perega koos kuskil Eestis puhkamas käia, eelmisel suvel käisime perega siin samas Saaremaal telkimas, avastasime kohti, kus me keegi veel polnudki käinud.”
❓Millised on olnud Sinu lemmikhetked vabatahtlikuna tegutsemise juures?
“Alati on põnev näha, mis Soome toiduabist tuleb ja mida parajasti pakkima hakkame. Tore tunne on siis, kui kõik tehtud saab! Oleme perega püüdnud ühingu üritustel ka käia. Emadepäeval käisin teiste emadega laevasõidul ja isadepäeval mees ja vanem poeg käisid koos tähistamas. Kinokülastused on ka vahvad olnud.”
❓Mida tulevik toob?
“Ma väga loodan, et saame majale sel aastal uue katuse peale. Ja et lapsed saaksid oma hobidega tegeleda. Mul noorena ei olnud seda võimalust väga palju ja nüüd proovin teha nii, et lastel oleks võimalik nii palju trennides, klassireisidel ja võistlustel käia kui vähegi võimalik.”
🙏🏼 Aitäh, hea Annika!
📸: Erakogu
Autor: Sandra Eowyn Karu
.
Jutustasime Saaremaa LPÜ silmapaistva noore Jacqueline Putnikuga

Intervjuud Jacqueline Putnikuga loe siit

Räägime täna Jacqueline Putnikuga (17), kes on tore ja tegus noor Saaremaalt. Jacqueline õpib Saaremaa Gümnaasiumi 11. klassis, aga praegu elab ja treenib ta hoopis Belgias, kus ta tegeleb tipptasemel ratsutamisega. Jacqueline on pärit lasterikkast perekonnast, tal on 3 nooremat venda.

❓ Kuidas Sa ratsutamiseni jõudsid ja miks on sellest saanud Sinu kirg?
👉🏻 “Kolmandas klassis hakkasin ema julgustusel ratsutamas käima ja nüüdseks on minu armastus hobuste vastu aina kasvanud. Elasin üle ka ühe ratsutamisõnnetuse, sain treenides koljuluumurru ja peale seda otsisime mulle kindla treeneri ja talli. See hobustega toimetamine on nagu haigus – nii lihtsalt sellest lahti ei saa! Ja kui oma aja neile pühendan, siis ega millekski muuks väga mahti ei jäägi.”

👉🏻 “Ainult hobikorras oleks seda väga keeruline teha. Minu endine treener käis Belgias tööl, mul oli võimalus tal seal külas käia ja juba siis mõtlesin, et kunagi tahaks kindlasti välismaale tulla. Aga ma ei osanud ettegi kujutada, et see võib juba praegu, enne gümnaasiumi lõpetamist juhtuda. Olen nüüd tänu oma praegusele treenerile Mart Sander Aarmaale saanud siin Belgias treenida ja see on väga lahe kogemus olnud.”

❓ Mis Sulle ratsutamise juures kõige rohkem rõõmu pakub?
👉🏻 “Et hobusega saaks hakata üldse koostööd tegema tuleb temaga kokku kasvada. Eriti kui sul on noor hobune, siis hakkad iga päev nägema, kuidas tema sind aina rohkem usaldab ja samuti mina teda ka. See areng ongi kõige ägedam. Peale rasket koolipäeva aitab ratsutamine mind alati maandada, see viib mõtted nii mujale. Hobused on ka teraapialoomad ja nendega koos tegutseda on täitsa omaette kogemus. Tulemuste saavutamine on pigem lisaboonus, lahe on just näha iseenda ja hobuse arengut.”

❓ Kuidas rasketel hetkedel hakkama saad, mida oskad teistele soovitada?
👉🏻 “Kooliasjad tuleb lihtsalt ära teha. Ratsutades tuleb küll ette selliseid päevi, kus minul või hobusel on paha tuju. Eks hobused on ju samamoodi elusolendid nagu meie ise. Siis ei tasugi väga suruda, pigem võtan hobuse käe kõrvale, lähme hoopis jalutama ja saame mõlemad oma mõtted mujale viia. Madalaid punkte on kõigil, aga alati tead, et see parem hetk varsti jälle tuleb. Aga ma väga julgustan inimesi erinevaid asju proovima. Minul kuidagi lihtsalt vedas, et see ratsutamine tuli ja kohe jäi.”

❓ Kuidas on lasterikkas peres kasvada?
👉🏻“See on üli tore. Võibolla Eestis elades ma ei osanudki seda nii väga hinnata, aga see on nii suur õnn, et kõik on koos ja toetavad üksteist. Hea on alati koju tagasi tulla! Tihti õpime vendadega koos, õhtust sööme alati kõik koos ja käime Viljandis ka palju, meie vanaema-vanaisa elavad seal.”

❓ Millised on Sinu tulevikuplaanid ja unistused?
👉🏻 “Neid mõtteid, et kuidas ja mida edasi teha, on nii palju! Belgias olles on mul koduigatsus päris suur olnud, tahaksin tagasi Eestisse tulla. Olen siin palju kokku puutunud hobuste müümiste ja kogu selle poolega, mis on natuke istutanud minusse ettevõtluse-pisiku. Hobused kindlasti ei kao mu elust mitte kunagi, aga praegu mõtlen, et peale gümnaasiumi lõppu tahaksin ülikooli midagi ettevõtlusega seotut õppima minna.”

🙏🏼 Aitäh, armas Jacqueline!
📸: Erakogu

Autor: Sandra Eowyn Karu