Meie inimesed
JUHATUSE LIIKMED
KATRIN KIISK – [email protected]
Katrin Kiisk on jurist, kes on spetsialiseerunud perekonna ja laste õiguste tagamisele, hea ema oma armsale pojale, trenniarmastaja ning Liidu juhatuse liige. Katrin on üles kasvanud lasterikkas perekonnas, ta on tädiks kuuele lapsele ja ühe vahva poisi ristiema. Katrini valdkonnaks Liidu juhatuses on kommunikatsioon ja ühiskondliku suhtumise kujundamine.
Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni ja miks on siin tegutsemine Sulle oluline?
“Olin äsja lõpetanud õigusõpingud magistrantuuris ning töötanud juba mõned aastad erialasel ametikohal, kui tundsin endas mingit arusaamatut tühjust. Tundsin, et pean korraks kõik oma tegemised pausile panema ja sõitsin eneselegi ootamatult üheotsapiletiga Taisse. Ma olen alati olnud süsteemne korra-armastaja, mistõttu ei käi sellised spontaansed „ma-ei-tea-mis-saab-aga-proovime“ otsused minuga tegelikult kokku, ent tagant järele mõistan, et tegin väga õigesti.
Seal olles märkasingi ühel hetkel, et Liit otsis oma juhatusse uusi liikmeid ja see kõnetas mind kohe esimesest lausest. Tundsin, et just see ongi täpselt see, mis minus leiduvat tühimikku võiks täita. 2018. aasta alguses seadsin oma kandidatuuri üles ning enda üllatuseks osutusingi valituks.
Et olen ise lasterikkast perest pärit, siis tean hästi, millised on ühe suure pere rõõmud ja väljakutsed. Seisan selle eest, et lasterikkast perekonnast pärit lapsed oleksid märgatud ning et nad omaksid teistega võrdväärseid arenguvõimalusi. Nende aastatega, mis ma siin kaasa olen teinud, näen üha selgemalt, kui õiged on need asjad, mille eest Liit seisab – huvikaitse eest, mida ta veab ja oma väärtuste eest, mida ta kannab.”
Milline näeb välja Sinu tavaline argipäev?
“Kui ei juhtu olema mõni erakordne päev, siis tavaliselt viin lapse lasteaeda ja lähen ise varahommikul trenni. Minul aitab see päeva alustada ja õiget energiat koondada. Peale seda lähen kas kontorisse, kus tegelen erinevate kirjatööde ja tähtaegadega, osalen istungitel või kohtun klientidega – mõnel päeval kõike kolme korraga. See sõltub päevast, ent kindel on, et mitte ükski päev pole kunagi samasugune. Lisaks sellele olen seotud nii Liidu kui ka sihtasutuse Pere Sihtkapital tegemistega, mistõttu on täiesti tavaline, et ma alustan päeva istungiga, ent lõpetan hoopis nõukogu koosolekuga.“
Kui tihti ja millistel Liidu üritustel Sa kaasa teed?
“Ma üritan osaleda kõigil, millel vähegi saan. Mulle väga meeldib meie iga-aastane perepäev loomaaias, kus kõik justkui suurest talveunest ärkab. Hästi südantsoojendav on teisi peresid näha ja nendega suhelda. Kui Liidu koosolekutel töötame tihti ainult juhatuse liikmetega koos, siis sellistel üritustel on kõikide liikmete perekonnad ja turvavõrgustik kaasatud, mis on alati nii tore ja jätab endast positiivseid mälestusi pikaks ajaks.”
Mida on Liidus tegutsemine Sulle õpetanud?
“Ma olen saanud siit kahtlemata väga hea meeskonnatöö ja juhtimiskogemuse. Eesti Lasterikaste Perede Liit on üks suurim vabaühendusorganisatsioon, mille sarnast kogemust on raske millegagi üldse võrrelda. Saan siin väga otse ise poliitikakujundamist mõjutada ja näha seda, kuidas lasterikka pere kuvand ühiskonnas toimuvate muutustega kaasa liigub.
Liidus tegutsemine on mulle oluline, sest ma tean, et keegi seisab ja kõneleb nende laste ja noorte eest, kes ise veel kandvat häält ei oma, ent kelle najal seisab nii täna kui ka tulevikus püsti kaalukas osa riigi jätkusuutlikust majandusest. Pooled lapsed riigis tulevad siiski lasterikkast perest ja see on kõnekas fakt, millest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Nagu ka sellest, et me ikka veel (!) elame ajastus, kus kõik lapsed ei saa rahapuuduse tõttu huviringides käia või kus nende ainsaks soojaks toidukorraks on koolitoit. Me peame kõvasti pingutama, et seda olukorda muuta.”
Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud Liidus tegutsedes tegelema?
“Kuna meil on niivõrd suur organisatsioon, kuhu kuulub palju liikmeid, siis on üks suur väljakutse leida tasakaalupunkte erinevates teemades nende kõigi jaoks korraga. Inimesed tulevad erineva tausta ja maailmavaadetega kodudest, mistõttu ei tule need kokkulepped alati lihtsasti, aga siiski konsensuslikult. Eks väljakutse on seegi, et kõik oleksid kaasatud ja saaksid oma mõtted ja seisukohad avatult välja öelda.
Kui aga rääkida juhatuse sisulisest tööst, siis kommunikatsiooni valdkond, mida vean mina, on kõige rohkem seotud huvikaitse valdkonnaga, mida veab eest Janne Seeder, ning seega olen ma juhatuses kõige koostöisem just temaga. Ma ei salga, et me peame temaga vahel tundide pikkuseid arutelusid sellest, kuidas me näeme üht ja sama probleemi täiesti erinevalt, aga need on arutelud, mida ma olen õppinud väga hindama. Miks? Sest päeva lõpuks oleme me kumbki argumendi (kui mitte kahe) võrra rikkamad ja me jõuame alati ühise lahendusega põranda keskele kokku. Organisatsiooni see igal juhul vaid rikastab, sest avatud, ausaid, julgeid ja konstruktiivseid arutelusid on vaja, et olla elujõuline ja meeskonnana edasi areneda.“
Kuidas leiad tasakaalu oma pere, töö ning Liidu tegevuste keskel?
“Ma püüan enda toimetamisi alati sättida nii, et esmalt hoolitsen ennekõike iseenda eest ja alles seejärel kogu ülejäänu eest. Olen seda meelt, et kui mina olen terve, rõõsa ja rõõmus, siis annan ma endast seda ka väljapoole. Näiteks on üheks minu viisiks, kuidas juhe vahel seinast välja tõmmata, reisimine. Kui ma neli aastat tagasi emaks sain, siis esiti arvasin, et reisimisega on nüüd mõneks ajaks kõik, aga pärast seda, kui olin oma uude rolli sisse elanud, sain aru, et kõige lahedamad seiklused on alles ees. Mäletan, et Kevin oli vaid kolmekuune kui temaga esimest korda reisile läksime ja nii oleme koos läbi rännanud nii Tenerife, Kreeka, Araabia Ühendemiraadid, Aafrika kui ka Mehhiko. See teises keskkonnas ilma rutiinita olemine annab nii palju uut energiat. Tagasi tulles on perspektiiv hoopis teine.”
Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?
“Isiklikus plaanis loodan, et mul on siis rohkem lapsi, sest rõõm laste kasvatamisest annab ja õpetab nii palju. Tean omast kogemusest, kui sügav tähendus on õdedel-vendadel siis, kui sa ise oled täiskasvanu ja millise asendamatu turvavõrgustiku nad sinu ümber loovad. Tahan, et minu laps ei jääks sellest tundest ilma.
Tööalaselt unistan aga hoopis sellest, et Eesti kohtusüsteem, mis on juba praegu rohkem kui kunagi varem üsna lapsesõbralik ja perekeskne, tunneks laste erinevaid vajadusi ka rohujuure tasandil. Et süsteem teadvustaks veel rohkem laste arengulisi iseärasusi, emotsionaalset küpsust, sidemete olulisust bioloogilise perega ning tunneks nii kiindumussuhete teooriaid kui ka häireid. Et süsteem suudaks paremini ära tunda seda, mida kõike võib tähendada lähisuhtevägivald. Samuti on oluline, et lapsel oleks kohtusüsteemis oma hääl ning, et last puudutavas kohtumenetluses saab oluliseks kogu lapse senine elukaar, mitte vaid hetk, milles vaidlust lahendatakse.
Ma unistan sellest, et me ei teeks lihtsalt kastidesse linnukesi, vaid saame päriselt aru sellest, miks on üks või teine olukord aset leidnud ning millised (kasvatus)teaduslikud lahenduskäigud seda päriselt lahendada suudavad. Ja seda ei millekski muuks, kui selleks, et me suudaksime aidata lapsi just nii nagu nad seda päriselt vajavad. See on ressursirikas ja ulatuslikke ümberkorraldusi nõudev unelm, aga ma usun, et minu silmad näevad selle siiski ühel päeval Eesti Vabariigis veel ära.”
Aitäh, et oled meiega, armas Katrin!
Autor: Sandra Eowyn Karu
.
.
.
.
VIIRE NULL – [email protected]
Viire Null on ELPLi ja MTÜ Lääne-Harju Lasterikkad juhatuse liige. Ta on pärit viielapselisest perest ning ise kuue imetoreda lapse ema. Viire töötab Klooga koolis eripedagoogina, ta on MTÜ Lääne-Harju Lasterikkad asutaja ning ühe oma südameasjana aitab ta heategijate ja annetajate tööd koordineerides parandada lasterikaste perede elusid. Oma töiste toimetuste kõrvalt leiab ta aega ka endale – Viire armastab käsitööd. Parajasti on tal käsil erinevate lapitehnikate õppimine. Ikka selleks, et peagi oma kätega lapitekk teha!
ELPLi juhatuse liikmena on Viire kaasa löönud viis aastat. Ta tahtis rohkem liidu tegevustes kaasa rääkida ning arendada annetajate ja heategijate osa liidu võrgustikus. Viire on nii ELPLile kui ka Lääne-Harju MTÜ-le leidnud suure südamega partnereid Soomest ja Eestist, kes Eesti lasterikastele peredele erinevat toidukaupa, taimi, riideid ning muid majapidamistooteid kingivad. Need nädalad, kus kaupa tuleb 10-12 rekkatäit, mida Viire loodud üle-Eestiline võrgustik aitab peredele kohale toimetada, pole sugugi erakordsed. Koostöös Toidupangaga päästab Viire võrgustik nädalas üle tonni toiduaneid. Viiel päeval nädalas sõidab võrgustiku kaubik kauplused läbi, toob kauba sorteerimisele ja jagab samal õhtul 30 perele.
Suurimaks väljakutseks ELPLi juhatuse liikme töös Viire jaoks on olnud liikmesorganisatsioonide ühtlustamine. Viire jaoks on oluline, et liikmesorganisatsioonid üle Eesti oleksid ühtmoodi tegusad, juhtkond motiveeritud ja et info tegemistest jõuaks igas piirkonnas rohkemate peredeni. Aastate jooksul on ELPLi juhtkond kasvanud ühtseks meeskonnaks ning koos lahendusi leida on kergem kui üksi, kuid nende elluviimine võtab aega.
Palju jõudu ja positiivset energiat annab Viirele alati liikmesorganisatsioonide eestvedajatele suunatud Mõttekool, kus on tema sõnul väga hästi läbimõeldud teemad ning inspireerivad koolitused.
Et Viire argipäeva mahub lisaks ELPLi ja MTÜ Lääne-Harju Lasterikaste tööle veel eripedagoogiamet koolis, käsitöö, lapsed, koer ja kanad, siis Viire sõnul on oluline osata enda ja pere jaoks aega võtta. Et kõik vajalik saaks tehtud, aitab ka tegemiste planeerimine.
Tulevikuplaanid on Viirel oma lähedastega seotud – kümne aasta pärast loodab Viire olla pensionil ning nautida aega lastelastega. Lääne-Harju Lasterikaste ühingus plaanib ta tegutseda nii kaua kuni jõudu jätkub.
Jõudu ja jaksu, kallis Viire! Aitäh, et oled meiega.
.
.
.
.
.
BIBI PERLOV – [email protected]
Bibi pere on 7-liikmeline – tema ja abikaasa peres on kasvamas viis toredat last. Bibi töötab Vana-Koiola rahvamajas juhatajana, ta on MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad juhatuse esinaine ning alates kevadest ka Liidu juhatuse liige. Kui 8-kuuse väikse ilmakodaniku, töökohustuste ja muu elu kõrvalt aega üle jääb, armastab ta tegeleda Human Design ehk Inimese Disaini süsteemi õppimisega.
Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni ja miks on siin tegutsemine Sulle oluline? “Pärast neljanda lapse sündi olin mõnda aega kodune ning sel perioodil täitsa juhuslikult avastasin meediast Eesti Lasterikaste Perede Liidu. Leidsin oma piirkonna ühingu ning otsustasin liituda. See, et oleme lasterikkad, on ju ainult suur rõõm! Otsustasime 2019. aastal asutada täitsa oma ühingu, mille nimeks sai MTÜ Kagu-Eesti Lasterikkad. Kui oma ühinguga katuseorganisatsiooni alla saime, siis mõistsime, et Liidust on meile palju abi. On keegi, kes haldab, suunab ja vajadusel toetab. Saime teiste ühingutega rohkem kontakti ning olime osa suuremast võrgustikust.Milline Liidu üritustest on Sulle kõige südamelähedasem ja miks? “Ükskõik, millised Liidu sündmused – Mõttekool, erinevad tänusündmused ja perepäevad – Liit oskab igat ühingut tunnustada ja tänada. Need hetked on küll need, kus saad aru, et oled märgatud, hoitud ja eriliselt tunnustatud. Mulle väga meeldis Liidu 25. sünnipäeva tähistamine ning Mõttekooli teemad on alati põnevad ja igati vajalikud.”Mis on suurim väärtus, mida Liidus tegutsedes enda ellu lood? “See kindlasti õpetab mõistma ja tunnetama, kuidas suure organisatsiooni juhtimine ja elu-olu käib. Saan kaasa rääkida olulistes otsustamiskohtades ning aidata ideid genereerida. Olles niimoodi vahetult kaasatud tunnetan ka Liidu rõõme ja muresid paremini – see annab palju mõistmist, kuidas selline suur Liit toimib. Samuti annab juhatuses olemine võimaluse oma häält olulistel kohtadel kuuldavaks teha.”Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud seal tegutsedes tegelema? “Olles lähemal Liidu juhtimisele ja tehes teiste inimestega nii lähedalt koostööd, siis eks ikka on vahepeal väljakutse mõista teatud otsuseid ja olukordi, et miks need nii lähevad. Nagu poliitikaski – ei saa kõikidest oma seisukohtadest kümne küünega kinni hoida, sest siis see ei toimiks. Olen õppinud tolerantsust ja mõistmist, aga samas ka tõdenud, et on olukordi, kus ei saa nö. jonni jätta. Mulle meeldib asju muuta, kui tajun, et vanaviisi enam ei toimi. Kõik on ajas muutuv ja on lihtsam, kui üritame ajaga kaasas käia.”Kuidas leiad tasakaalu oma pere, töö ning ELPL tegevuste keskel? “Olen olnud läbipõlenud ja õppinud nüüdseks asjadele “ei” ütlema. On ikka tore tõdeda, et oleme inimestena arenguvõimelised! Julgesin selle juhatuse liikme rolli vastu võtta, sest tajusin selles reaalselt väärtust. Olen õppinud teisi toetama ja vajadusel ülesandeid delegeerima – igal pool ei pea tõesti ise kohal olema. Kodu ja pere jääb alati prioriteediks nr.1, kuid lasterikkad pered on minu elus väga kõrgel kohal.Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda? “Nii naljakas kui see ka poleks, aga ma soovin, et meie elu oleks kümne aasta pärast vähemalt sama hea, kui ta on praegu! Väga suur saavutus on see, kui raskuste sees püsime õnnelikud ja rõõmsad. Soovin, et lastel oleks jätkuvalt võimalus heale haridusele ja huviharidusest osa saamine oleks endiselt loomulik osa laste igapäevaelust, et lastel oleks võimalus end avastada ja leida selles, mida nad teha soovivad ja armastavad. Et lastega pered ja lasterikkus oleks ka riigi silmis suur väärtus.
Aitäh ja palju edu, hea Bibi!.
.
.
.
.
.
.
URMO KIVISELG – [email protected]
Urmo on nelja vahva lapse isa, abikaasa, Haridus- ja Teadusministeeriumi kvaliteedijuht, Kaitseliidu liige ja jaoülem ning Tartu Pereliit juhatuse liige. Alates kevadest on Urmo tegev ka Liidu juhatuses.
Vabal ajal armastab ta tegelda pere ja spordiga – kui keha on terve, siis on ka vaim terve!Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni? “Minu teekond algas 2018. aastal kui liitusime Tartu Pereliiduga. Saime mõnda aega sisse elada ja siis tekkis endal soov rohkem panustada. Kui saad suure pere isaks, on hea leida enda jaoks mõttekaaslasi, et näha, mis mured ja rõõmud teistel on. Otsisin kogukonda, kus mõistetakse, mida tähendab olla suure pere isa. Pereliit pakkus suurepäraseid võimalusi käia erinevatel ELPL-i üritustel, ja just nendel üritusel nägin, et Liit tegeleb oluliste ja inspireerivate algatustega. Olin Tartu Pereliidus eestvedaja mitmesugustesse algatustesse, nagu näiteks organisatsiooni arengukava koostamine või juhtimiskorralduse analüüs. See andis mulle inspiratsiooni vaadata kaugemale ning panustada teemadesse kõigi lasterikaste perede vaates. Minu igapäevatöö on erinevate arenduste eestvedamine, tundus ELPL olevat õige koht, kus ka ise kaasa lüüa ja oma oskusi rakendada. Nägin, et siin saab päriselt kaasa rääkida, kuidas lasterikkaid peresid ühiskonnas toetada ja esile tõsta. Soovisin, et ka teised pered kogeksid seda tuge ja kuuluvustunnet, mida mina leidsin. ELPL-iga liitumine oli minu jaoks loomulik samm, et ühendada oma isiklik perekogemus ja professionaalsed oskused laiemate positiivsete muutuste elluviimiseks.”Miks on siin tegutsemine Sulle oluline? “Siin tegutsemine on mulle oluline, sest tahan aidata kaasa ühiskonna hoiakute muutmisele lasterikaste perede suhtes. Olen palju tajunud seda kuvandit, kus lasterikas pere on justkui abivajaja, kes hakkama ei saa. Tegelikult on pilt Eestis mitmekesisem- lasterikkus on suur rõõmja väärtus, mitte kurbus või probleem. Tahaks sellele ajale juhatuses tagasi vaadata ja tõdeda, et suutsime tõsta lasterikaste perede kuvandit ja toetada nende heaolu. Vot – oli äge ja tegus aeg, kus saime midagi päriselt ära teha.”Kui tihti ja millistel ELPL üritustel-tegemistel-ettevõtmistel Sa kaasa teed? “Liidu traditsioonilistel üritustel püüan kohal olla – olgu selleks liikmete päevad, üldkoosolekud või Mõttekool. Need on väärtuslikud hetked, kus saab arutada olulisi teemasid, mis puudutavad lasterikkaid peresid ja ELPL tulevikku. Samuti on sellistel üritustel osalemine suurepärane võimalus suhelda teiste liikmetega ja luua uusi kontakte.
Minu jaoks on see midagi enamat kui lihtsalt kohtumised – need hetked annavad tugeva ühendustunde ja kindlustunde, et me kõik töötame ühise eesmärgi nimel. See on hetk, kus tunned, et oled osa millestki suuremast. Iga kohtumine annab uusi ideid ja inspiratsiooni ning laeb energiaga, mis aitab ka pärast üritusi panustada veelgi rohkem enda, pere või organisatsooni heaolusse.
Mina olen enda jaoks mõtestanud ELPL olemuse järgnevalt – Liit ei tegutse mitte ainult perede heaks, vaid ka liikmesorganisatsioonide jaoks, et tugevdada kogukonda ja võimendada nende häält. See on kogukond, kus tõeliselt mõistetakse, mida tähendab lasterikkus, ja kus üksteist toetatakse nii headel kui raskematel hetkedel. Neid üritusi iseloomustab eriline õhkkond – jagatakse nii rõõme kui ka väljakutseid, ja sellest sünnivad kõige paremad ideed.”Mis on suurim väärtus, mida seal tegutsedes enda ellu lood? “Suurim väärtus, mida seal tegutsedes enda ellu loon, on kuuluvuse tunne. Olen täiesti veendunud, et lasterikkus on tõeline rikkus, ja see tunne on mind sügavalt mõjutanud. Kui meie peres oli alles kaks last, tundus see mulle ideaalne ühiskondlik peremudel – kõik oli tasakaalus ja igapäevaelu lihtne. . Kolmandat last planeerides tundus see mulle juba mõnevõrra keerulisena, kuid kui tuli uudis, et ootame kaksikuid, siis ei osanud ma seda dünaamikat ettegi kujutada. Kui see kõik lõpuks kätte jõudis, oli see palju ägedam kui ma arvata oskasin! See kuuluvuse tunne, mida kogen, on hindamatu. Üks suurimaid kingitusi on see, kuidas sa suudad perena luua erilist sünergiat – oled laste jaoks olemas ja nemad on ka sinu jaoks olemas. See vastastikune tugi ja armastus, mida me jagame, on meie pere südameks. Loomulikult, nagu igas ühingus, on igapäevaselt ka keerulisemaid teemasid ja väljakutseid, kuid just ühisüritustel näed tõelist rõõmu perede seas ja see ongi see, mis annab motivatsiooni tegutseda. Olen läbi selle kogukonna saanud ka mõne väga hea sõbra, kellega koos kasvada ja kellega jagada nii rõõme kui ka muresid. See kõik on minu jaoks suur väärtus..”Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud Liidus tegelema? “Suurimad väljakutsed on olnud eelkõige maailmavaatelised küsimused. On oluline mõista, et inimesed mõtlevad ja näevad asju erinevalt. Sellistes olukordades peab vaatama endasse ja küsima, kuidas ja kas ma saan midagi teha, et kõik toimiks paremini. Kui mõni olukord või idee läheb minu maailmapildiga täiesti vastuollu, siis ei pea ma seda lihtsalt alla neelama. Selle asemel proovin mõista, kas see on minu isiklik tunne või reaalne probleem, millega ma tõeliselt toime ei tule. Näiteks, kui tekib konflikt või lahkarvamus, siis analüüsin olukorda, arutan seda juhatuses ja otsin viise, kuidas luua konstruktiivne ja toetav keskkond, kus erinevad arvamused saavad olla kuuldud ja arvestatud. Oluline on mitte sildistada või anda hinnanguid. Tegelikult on need väljakutsed võimalus enesearenguks. Kui mingid asjad ei vasta minu väärtustele või tunduvad ebaõiglased, siis püüan muuta olukorda ja leida lahendusi, mis oleksid kõigile osalistele kasulikud. See on pidev protsess, kus pean olema avatud ja paindlik, et tagada, et meie töö ja eesmärgid kajastaksid ka meie ühiseid väärtusi ja ideid.”Kuidas leiad tasakaalu oma pere, töö ning ELPL tegevuste keskel? “Tasakaalu leidmine pere, töö ja ELPL tegevuste vahel on tõeline kunst. Hästi oluline on perekondlik tugi, mis annab võimaluse kõikidele tegevustele keskenduda. Pere on minu jaoks alati esikohal – olen pühendunud sellele, et veeta kvaliteetaega oma lastega, olles seal nende jaoks, kus nad mind vajavad. Kui peres on kõik korras ja tunne on turvaline, suudan paremini jagada oma aega ka teiste tegevuste vahel. Teisel kohal on minu isiklik aeg, mis on hädavajalik nii vaimse kui füüsilise heaolu säilitamiseks. Olgu see raamatulugemine, trenn või panustamine vabatahtlikku töösse – need tegevused aitavad mul hoida tasakaalu ja säilitada oma motivatsiooni. Tasakaal tulebki läbi selle, et pereaeg, enda aeg ja ka aeg abikaasaga on hoolikalt paika pandud. Prioriseerimine on võtmetähtsusega – kui näen, et mõni valdkond hakkab üle pea kasvama, olen valmis sellest loobuma või seda ajutiselt kõrvale panema. Oskus asju ette planeerida ja anda endale luba mitte olla perfektne on väga oluline. Ilma selleta võib tekkida oht, et tõmban ennast lihtsalt ribadeks.”Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda? “Isiklikus plaanis – et oleksin terve ja jätkuvalt mõtlemisvõimeline. Ühiskonna vaates – võiksime jätkuvalt olla vaba riik oma soovide ja unistustega. Pere vaates – et kõik on leidnud oma tee, mida käia ja loodetavasti saan seda teekonda toetada. Nii lihtne see ongi!”
Aitäh ja palju edu, Urmo!.
.
.
.
.
.
.
.
.
JANNE AAN – [email protected]
Janne Aan on seitsme lapse ema, abikaasa, Tartu Pereliit esinaine, Liidu juhatuse liige, spordiklubi Jõusport juhatuse liige, Jõusport Naisteklubi asutaja ja eestvedaja. Janne ja Peetri peres on kasvamas kaks poega, viis tütart ning vahva kiisupoiss. Pere ühiseks hobiks on sport ja nii käivadki kõik pereliikmed iganädalaselt jõusaalitreeningutel. Lisaks meeldib Jannele veel raamatuid lugeda, luuletusi kirjutada, laulda ja käsitööd teha. Janne valdkonnaks Liidu tegemistes on sündmuste ja ühisürituste korraldamine.Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni ja miks on siin tegutsemine Sulle oluline? “2016. aasta novembris valiti mind Tartu Pereliidu juhatuse liikmeks ja siis sattusin ka Liidu koosolekutele Tartu Pereliitu esindama. Üsna ruttu sündis otsus kandideerida Liidu juhatusse, seega olen Liidu tegemistega olnud seotud juba üle seitsme aasta. Olen kaasa teinud kahes valdkonnas – liikmesorganisatsioonide toetamine ning Liidu ühisüritused. Viimased kolm aastat olen aidanud korraldada perepäevi ja võrgustiku jaoks olulisi sündmusi nagu näiteks liikmete päevad, üldkoosolekud, Mõttekool, vabatahtlike tänuüritus, juubeliüritus jt. Tänu Liidus tegutsemisele olen saanud anda oma panuse, et lasterikastel peredel oleks Eestis parem elada. Mina olen saanud panustada eelkõige ühistesse hetkedesse, aga koos meeskonnaga oleme palju panustanud sellesse, et ka kõik muud valdkonnad oleks kaetud ja lasterikkus oleks väärtustatud.”Milline näeb välja Sinu tavaline argipäev? “Tavalisse argipäeva mahuvad kindlasti meie lapsed, kodused toimetused, logistika trenni-kodu-kooli vahel, Tartu Pereliidu juhi roll ja Liidu kohustused. Iga päev on tegelikult erinev ja üksluisus ning igavus minu päevakavva kohe kindlasti kuidagi ei mahu!”Kui tihti ja millistel Liidu üritustel-tegemistel-ettevõtmistel Sa kaasa teed? “Kuna olen ise just selle valdkonna juhatuse liige ja aitan korraldada pea kõiki Liidu üritusi, siis püüan alati ise ka kohal olla, olgu selleks perepäevad või võrgustiku siseüritused. Mulle on väga südamesse pugenud meie sügisesed Mõttekoolid, kus saame koos olla inimestega, kes igapäevaselt liikmesorganisatsioone eest veavad.
Kõige südamelähedasem on ehk vabatahtlike tänuüritus, mida oleme viimased kolm aastat korraldanud. Selle ürituse korraldamise teeb väga eriliseks just sihtgrupp, kellele see mõeldud on. Need on inimesed, kes on otsustanud oma vaba aja pühendada teiste lasterikaste perede heaolusse panustamiseks. Ilmselgelt ei kompenseeri üks üritus nende panust, aga annab võimaluse neile pai teha ja öelda “Aitäh!”. Ja mulle tundub, et oleme selle üritusega neile suure südamega inimestele hinge pugeda suutnud – see on kõige olulisem. Loodan väga, et sellise tänuürituse korraldamise traditsioon jääb püsima.”Mida on siin tegutsemine Sulle õpetanud? “Janne Seeder küll juba mainis seda oma intervjuus, aga olen temaga nii ühel meelel! Liidu juhatuse liikmed on ehe näide sellest, kuidas ühe laua taha mahuvad tööd tegema väga erinevad inimesed. Kui eesmärk on ühine – seista lasterikaste perede eest – siis saame kõigega hakkama! Ma väga hindan seda, et saame oma mõtteid ausalt ja otsekoheselt jagada, aga lõplikud otsused sünnivad meil alati üksmeeles. See on oskus, mis tuleb tasapisi, aga mulle tundub, et meie meeskonnas on see selgeks saanud. Austame üksteist oma eheduses ja aususes. See pole olnud sugugi lihtne teekond, aga see on täiesti hindamatu kogemus.”Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud siin tegutsedes tegelema?“Suurimaks väljakutseks on olnud ühiskonnast läbikumav suhtumine, et lasterikkus on justkui võrdväärne vaesuse ja kerjamisega. Eesti suurima lasterikkaid koondava ühingu juhatuse liikmena näen oma igapäevatöös väga lähedalt kui palju on vahvaid ja väga hästi toimetulevaid lasterikkaid perekondi, seda nii meie ühingus kui ka mujal üle Eesti. Eks on lihtne kõiki ühtemoodi sildistada ja oleme selle kuvandi muutmiseks aastaid tööd teinud. Näidata, et lasterikkus on suur ja eriline väärtus, mitte midagi halba või alaväärset. Loodan väga, et ühel päeval saab ka laiem ühiskond aru, kui põnev lasterikka pere elu on ja et see ongi suurim väärtus siin elus.”Kuidas leiad tasakaalu oma pere, töö ning Liidu tegevuste keskel? “Tasakaalu leidmise oskus on see, mida alles õpin. Kuna ma armastan väga kõiki oma tegemisi, siis loomulikult ei loe ma töötunde ja jõuan aeg-ajalt punkti, mil olen ennast tühjaks andnud. Siis tuleb võtta aega lihtsalt olemiseks, mõtlemiseks ja enda kogumiseks. Kõige parem koht selleks on oma kodu, kus koos perega olles saavad akud taas laetud ja pärast väikest puhkust hakkab pea taas põnevaid asju genereerima.”Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda? “10 aasta pärast on kõik meie pere lapsed täiskasvanud ja ma väga loodan, et olen siis juba vanaema. Soovin saada oma laste elust osa, nende rõõmudele ja muredele kaasa elada. Loomulikult soovin, et tervis oleks korras nii minul kui minu lähedastel. Loodan ka seda, et see keeruline aeg on siis läbi, inimesed on taas mõistvamad ja inimlikumad, kadunud on kadedus ja viha ning inimesed suudavad taas näha enda ninaotsast kaugemale. Seega – väga lihtsad soovid, aga õnn peitubki sageli väga lihtsates ja väikestes asjades.”.
.
.
.
.
.
.
.
.
AAGE ÕUNAP – [email protected], tel: 5553 5482
.
.
.
TOETAV MEESKOND
AULI ÕNNE-VAINARU – [email protected]
Büroojuht, meeskonna taustajõud, kodulehekülje haldamine, heategevusprojektide ning laste huvihariduse koordineerimine.
Auli Õnne-Vainaru on seitsmeliikmelise pere ema, armastav abikaasa, vanaema kahele armsale lapselapsele ja Liidu büroojuht. Auli on terve elu elanud lasterikkuses, koos kolme õe ja ühe vennaga on neil kokku 23 last. Liidu tegemistega on Auli seotud olnud peaaegu üksteist aastat. Lisaks haldab Auli vabatahtlikuna MTÜ Viljandimaa Lasterikkad kodulehte.
Vabal ajal armastab ta olla oma lastega ja käia koos abikaasaga tantsimas, möödunud aastal õnnestus neil osaleda koguni 55 tantsuõhtul. Samuti naudib Auli käsitööd – eelmisel aastal tegi ta kingituseks 105 pits- ja ripatshelkurit, lisaks mõned käsitöökaardid ja -albumid. Auli jaoks on kõige tähtsamad pere ja inimesed, kes teda ümbritsevad.
Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni ja miks on siin tegutsemine Sulle oluline?
“2012. aastal toimus Liidu üldkoosolek, kus osalesin MTÜ Viljandimaa Lasterikkad liikmena. Aage Õunap oli juba siis Liidu president ja kõige muu käigus kutsus ta osalejaid endaga kaasa Tallinna Rat Race heategevusjooksule, mille tulu läks lasterikaste perede laste huvitegevuse toetuseks. Kogu see teadmine Liidu tegemiste kohta, mille olin üldkoosolekul saanud ja mõte laste heaks sel moel panustada puudutas ja inspireeris ning tundsin kohe, et tahan kindlasti osaleda. Kutsusin vennanaise kaasa ning nii me kahel aastal jooksmas käisimegi. Sealt sai alguse minu teekond Liidus.
Kogu meie töö siin Liidus on hästi positiivse alatooniga ja toob otseselt või kaudselt alati kellelegi rõõmu. Kui koostasin tunnustusürituse jaoks laste kohta tutvustavaid tekste, siis uhkusest tublide laste üle ja tänutundest projekti vastu poetasin vaikselt pisaraid. Või näiteks Maxima Inglipuu projekt, mille raames lapsed meile soove saadavad ning need täidetakse Eestimaa heade inimeste abiga: see on nii liigutav, kui palju on hoolivaid inimesi! Alustades annetajatest ja poemüüjatest, kes vaatamata väikesele laopinnale suudavad pakke kenasti hoida, ja lõpetades vabatahtlikest kinkide pakkijate ja heasoovlike ettevõtete juhtidega, kes meile tasuta ruume kogu tegevuse jaoks annavad. Tahan ka välja tuua kümme aastat tagasi toimunud Lapitekimaania projekti, mille käigus valmisid lasterikaste emade, isade ja laste abiga üheksas maakonnas 16 lapitekki. Sõitsime Aagega paljudesse maakondadesse kohale, õmblusmasinad kaasas ja õmblesime koos kohalike peredega – see oli nii mõnus ühes rütmis kulgemine, mis andis tugeva ühtekuuluvustunde.”
Milline näeb välja Sinu tavaline argipäev?
“Tavalisel argipäeval sõidutan noorima poja kooli ja lähen tööle. Tööl ootavad mind kolm toredat töökaaslast ja arvutis kolm postkasti. Töö sisuks on Liitu saabuvatele kõnedele ja kirjadele vastamine. Kui ma vastust ei tea, suunan küsimuse kellelegi, kes teab või juhatan sinna, kust võiks leida vastused. Haldan kodulehte, korraldan bürootegevust piima ostmisest printerihoolduse tellimise ning juhatuse koosolekute ja komisjonide protokollimiseni. Valmistan ette lepingud, kaaskirjad, aitan projektide aruandeid kirjutada, haldan meie dokumentatsiooni, prindin, arhiveerin, loendan kokku kõik liitu kuuluvad pered ja lapsed igas organisatsioonis, kirjutan salme ja postitan muuhulgas Perekaarte, võtan hinnapäringud ja suhtlen koostööpartneritega ning teen veel kõike, mida kohe ei oska nimetadagi – laias laastus olen kogu meeskonna ja võimaluse ning oskuste korral meie võrgustiku taustajõud. Soovin jätkuvalt olla vääriline Aage poolt öeldud sõnadele: „Auli – siiras ja aus, alati rõõmsameelne ja alati olemas, jõuab sinna, kuhu ma ise ei jaksa ning teeb just seda, mis hetkel kõige pakilisem. Hoolib ja märkab ja nii juba kümme aastat“.
Tööpäeva lõpus sõidame taas koos pesamunaga tema huviringidest koju, kus valmistan õhtusöögi ja lähen keskmise pojaga õue kõndima ning maailma asju arutama. Seejärel vaatame kas koos multifilmi, mina teen taustaks käsitööd või veebime pere vanemate lastega, kes eraldi elavad ja nii see argipäev õhtusse jõuabki.”
Kui tihti ja millistel Liidu üritustel-tegemistes-ettevõtmistes Sa kaasa teed?
“Liidu sündmustel osalen võimalusel alati, korraldan sissepääsu või tassin kusagil midagi, sealhulgas saan kogu perega mõnusalt aega veeta. Ühised hetked on väärtused, mida ei saa millegagi asendada ja sellepärast olengi oma perele lõpmata tänulik, et nad võimalusel koos minuga liidu tegemistes kaasa löövad. Just see tunne, et nad ise tahavad panustada, on kõige parem tunne.
Olen tänulik ka Liidule, et lapsed on saanud ennast proovile panna: vanem poeg osales Liidu poolt korraldatud rahvusvahelisel konverentsil paneeldiskussioonis, kus rääkis lasterikka pere noore kogemustest, vanem tütar esitles ERMis toimunud minikonverentsil „Meie juured ja tiivad“ oma ajaloo talletamist, noorem tütar on saanud korduvalt oma kujundamis- ja disainimisoskusi katsetada luues erinevaid plakateid, pere keskmine poeg on perepäevade tarbeks lõikunud mitmeid tuhandeid kuponge ning viimasel ajal toimetame koos keskmise poja, pesamuna ja abikaasaga Liidu kõige südamlikuma projektiga „Lasterikkuse võlumaailm“, mille raames saavad perre kolmanda või enama vastsündinud beebi vanemad sünnitusmajades kingiks papud ja lauluplaadi. Projekti tarbeks pakendame üheskoos kingid karpidesse, need omakorda kastidesse ja seejärel saadame sünnitusmajadesse. Kes projekti sügavat mõtet tajub, see saabki siiraima emotsiooni oma südamesse.”
Mida on Liidus tegutsemine Sulle õpetanud?
“Suurim väärtus on kindlasti eneseareng ja eneseteostus. Alustasin üksteist aastat tagasi vabatahtlikuna lihtsalt numbreid kalkulaatoril kokku lüües. Nüüd tunnen, et olen väärtuslik meeskonnaliige, kelle arvamusega arvestatakse. Olen püüdnud kaasas käia arvutis oleva digimaailma võimalustega, sh kodulehtede ja raamatupidamisprogrammi haldamine, mõningasel määral projektide tekstide kirjutamine, vene keele praktiseerimine. Olen õppinud rohkem inimesi usaldama, vabatahtlikke kaasama ja neid juhendama ning motiveerima.
Läbi aastate olen saanud võimaluse osaleda väga paljudel koolitustel, ma ei nimeta pealkirju vaid toon välja mõned koolitajad: Angela Jakobson, Ivica Mägi, Piret Jeedas, Maiko Kesküla, Jaana Ojakäär-Kitsing, Hannes Seeberg, Epp Kärsin, Guido Paomees, Sille Jõgeva, Urme Raadik, Epp Priimägi, Alar Ojastu, Rain Tunger, Jaanus Aurelius Kangur jpt.
Meeldejääv juhtumine on eelmisest aastast, kui sõitsime abikaasaga teise Eestimaa otsa, et taas osaleda lasterikaste perede vanematele suunatud väga soodsal ja põneval koolitusel ning kohapeal osaledes selgus, et võitsime täiesti ootamatult võimaluse osaleda veelgi põnevamal koolituse nädalalõpul armsal Saaremaal.”
Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud Liidus tegutsedes tegelema?
“Suurimad väljakutsed on siis, kui pöördub ajakirjanik ja soovib kohe leida peret, kellele külla minna intervjuu tegemiseks või kui varasematel aastatel oli kolmes linnas kinos samaaegselt film algamas ja selgus, et pered on haigestunud või autod ei käivitunud ning siis oli vaja väga kiirelt leida asenduspered, et mitte kohti tühjaks jätta. Iga kogemusega püüdsime jälle rohkem valmistunud olla ja usun, et saime päris kenasti hakkama. Kahjuks on nüüdseks meie kinosõber koroonaaja tõttu oma tegevuse lõpetanud.
Suurim väljakutse oli ka telesaates osalemine – vaat see oli minu jaoks eneseületus. Olin kõik valmis mõelnud, aga kui oli aeg rääkida, olin napisõnaline, aga sellegipoolest tundsin, et sain omal moel hakkama ning olen kogemuse võrra jälle rikkam.”
Kuidas leiad tasakaalu oma pere ja töö keskel?
“Ma võtan endale aega. Seda ei ole palju, võib-olla kuni tund päevas, aga olen aru saanud, et just see aeg on vajalik mõtete korrastamiseks. Leian aja iga pereliikme jaoks eraldi, just nimelt eraldi. Alguses oli seda suures peres päris keeruline korraldada, võtsin lausa kalendri appi ja nii see paika loksuski. Nüüd on tavapärane, et mõne päeva veedan ühe lapsega või mõnel päeval oleme abikaasaga kahekesi kusagil puhkusel. Ja ka lapsed saavad aru, et vanemad on tegusamad ja puhanud, kui saavad omakeskis olla. Ja pean ka ütlema, et mu töökoht toetab meie pere tegevusi, töö ja pere on omavahel justkui põimunud.
Lisaks olen Liidust leidnud omale paar head sõpra, kellel on aega minuga mõtteid vahetada, mind kuulata ja vahest ka minult nõu küsida – nad on minu inimesed, minu tugivõrgustik.
Mõtted, mida soovin teistele jagada: julge küsida abi, ära jää üksi! Sa ei ole nõrk, kui küsid, just vastupidi, kui üksi pusid ja hädas oled, ei saa sind keegi aidata. Märka enda ümber inimesi, pisiasju, jaga rõõmu, ütle aitäh, sest kõige tähtsamad siin elus ongi meid ümbritsevad inimesed. Üksi võib raske olla, aga koos võime maailma muuta.”
Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?
“Kui ma kümne aasta pärast ei ole Liidus, töötan kusagil lastega ja naudin aja kulgemist koos oma lapselastega ning jätkuvalt kulutame abikaasaga tantsupõrandate laudu üle meie armsa Eestimaa.”
Kirjelda palun mõne vahva ja toreda looga oma meeskonda, kellega koos töötad.
“Kaks aastat tagasi toimunud Mõttekoolis oli vaja suurest hulgast leida pilt, mis iseloomustab sinu jaoks Liitu või selle tegemisi ja hetkega oli mul pilt käes: üks tagasihoidlik inimene hoiab suurt südant kõrgel üleval – minu jaoks tähendas see pilt täpselt Aaget, sest minu arvates mahuvad tema südamesse kõik lasterikkad pered.
Reet ja Sandra on meie päikesekiired, kellega ei tundu minu suurim hirm – kaamera ees olemine enam väga hirmus. Seda väljendavad ilmekalt Liidu Facebookis vahva jõuluaegne kuusetoomise video ja uue aasta tervitus. Head sõbrad, teiega võib vabalt luurele minna!
Mulle meeldib mu töö, see on piisavalt väljakutseid pakkuv, toetab mu enesearengut, töös on piisavalt paindlikkust ja see head tegemise tunne, mida saad ka vahel vastu, kui mõni pere kirjutab või kui koostööpartneritele perede tagasisidet jagan ning nemad omakorda vastavad – see kõik on nii positiivne ja liigutav, seda tunnet on raske sõnadega kirjeldada.”
Suur aitäh, armas Auli!
REET KIIDJÄRV – [email protected]
Assistent, Perekaardi programmi koordineerimine.
Reet Kiidjärv on meie armas Perekaardi programmi koordinaator, kes on Liidus tegutsenud nüüdseks pea poolteist aastat. Reeda vahvas kärgperes kasvab 5 last. Reeta sobivad iseloomustama järgmised sõnad: alati entusiastlik, hakkaja, päikseline ja meeletult abivalmis suure südamega naine!
Reeda hobideks on aiapidamine ja igasugune aktiivne liikumine. Aegade jooksul on ta harrastanud erinevaid alasid, kuid alati põhimõttel, et liikumisest tuleb rõõmu tunda. Näiteks aastal 2005 avastas ta enda jaoks mäesuusatamise, mida ta nüüd igal talvel mõnuga harrastab. Varasemalt osales ta Tartu Maratoni korraldatud neliküritusel, kus sai nii rattaga sõita, joosta kui ka suusatada. Reet lööb kaasa ka Viljandi Rattaklubi tegemistes – algselt aitas rattavõistluste korral registratuuris ning pühapäevaste rattamatkade korraldamisel, kuid alates 2016. aastast korraldab Mulgi Maratoni ajal lastesõite. “Lapsed on nii siirad ja nende õhin nii suur, et nendega spordivõistluse korraldamine annab hingele väga palju!” ütleb Reet.
Lugejatel soovitab Reet kindlasti suusatamiseks ära kasutada kõik hetked meie vähese lumega talvedest ning osa võtta Roheliste Rattaretkest, Elamusretkedest, Viljandi Järvejooksust või korraldada ise üks matk. “Sporti tuleb teha nii, et sõbrad on ümber ja endal silm särab!” ütleb Reet.
Kuidas jõudsid Eesti Lasterikaste Perede Liiduni ja miks on siin tegutsemine Sulle oluline?
“Minu Liitu jõudmine oli täitsa õnnelik juhus! Viljandisse kolides vaatasin tööturul ringi ja otsisin töökohta, kus rakendada oma oskusi. Lootsin leida töö, mis pakuks midagi ka mu hingele ja õhtu lõpuks tunneks, et olen midagi positiivset teinud. Olen tõesti siiralt õnnelik, et Liiduni jõudsin, sest siin on hästi palju rõõmu. Need asjad, millega siin tegeleme, on valdavalt ainult positiivsed. See pakub mulle endale nii palju ja innustab ka edasi tegustema.”
Millised on Sinu töökohustused?
“Mulle meeldivad meie esmaspäevad, kus istume kokku ja vaatame peale eesootavale nädalale. Enda päeva alustan päeva planeerimisega. Seejärel vaatan üle kirjavahetuse ning lahendan kiireloomulisemad küsimused. Elu on õpetanud, et tööde järjestamine aitab palju kaasa sellele, et kõik ikka tehtud saaks.
Suur osa minu tööst on Perekaardi kasutajate toetamine. Möödunud aastal tegi Perekaart suure muudatuse ja võttis kasutusele uue Perekaardi programmi. See on kasutajatele uus ning nagu uute asjadega ikka vajavad mitmed kaardikasutajad selgitust. Uue programmiga käime ajaga kaasas – protsessid on muutunud automaatsemaks ja turvalisemaks, kaardikasutajatele on antud rohkem vastutust.
Teine suur valdkond minu töös on leida Perekaardile uusi partnereid, kes pakuvad kaardikasutajatele soodustusi. Seda tehes olen tõesti olnud siiralt üllatunud inimeste heatahtlikkusest ja lahkusest kui mõne ettevõtte esindaja avaldab, et teab, mis tähendab lasterikka pere majandamine ning soovib pakkuda tuge soodustuse näol. Paljud partnerid on ise Perekaardi kasutajad. See teeb südame soojaks!
Mul on hea meel, et meil on nii palju erinevaid partnerettevõtteid, sest ka kaardikasutajate vajadused on ääretult erinevad.”
Kuidas end peale tööpäeva maha laed?
“Tööpäeva lõppedes ootab kodus mind minu kallis kaasa Riivo, kes ongi minu akude laadija. Me teeme koos väga ägedaid ettevõtmisi – näiteks uudistame mõnda Eesti piirkonda, jalutame RMK matkarajal või külastame kontserte, suveetendusi või festivale. Hiljuti kuulasime meie Perekaardi partneri Tartu Kontsertkorralduse koordineeritud Jaan Tätte Veelaulude kontserti. Eestis toimub nii palju põnevat!
Mulle väga meeldib siseturism. Väga äge on rännata mööda Eestit, jääda ööbima mõne väikese järve kaldale, lobiseda kohalikega, kuulata nende lugusid. Eriliselt kiidan kõike, mida pakub RMK, inimesed võiksid seda rohkem hinnata ja märgata, millised suurepärased võimalused meil Eestis on. Kui kuhugi sõidame, siis valime alati põnevama marsruudi, mis viib meid läbi pisikeste külade ja pikalt mööda mereäärseid teid. Just hiljuti sattusime sel moel Varbla sadamasse Groot Restorani, kus saime imelise toiduelamuse osaliseks. Värskeim elamus oli Vormsi Vaib – jätsime auto mandrile ning tuuritasime ratastega mööda Vormsit, osalesime festivalil, suhtlesime inimestega ning koju tuled värske pea ja uute mõtetega. Üksjagu aega kulub meil pere eest hoolitsemisele, sest kuigi meie endi lapsed on juba suured, on meil mõlemal Riivoga küllaltki eakad vanemad.
Mulle pakub väga suur rahuldust näha meie aeda säramas. Ka see vajab natuke hoolt ja armastust. Ja kui ma tõesti ära väsin, siis lihtsalt puhkan. Püüan alati mõelda positiivselt ja täita ennast heade emotsioonidega. Arvan, et ma olengi inimeste inimene, sest minu tassi täidavad toredad inimesed.
Üldiselt arvan, et lihtsalt tuleb teineteist austada ja märgata. Püüan aeg-ajalt vaadata oma tegemisi oma kalli kaasa silmade läbi. Kui teisele inimesele südamest head soovid, siis kõik muu tuleb iseenesest.”
Milline Liidu ettevõtmine on Sulle kõige südamelähedasem?
“Kõik meie tegemised on väga südamelähedased, kuid eriti palju heatahtlikku saginat on jõulude paiku. Kui mitte muul ajal, siis jõuludel on alati inimesed kuidagi eriti lahked ja soovivad teistele head. See mäsu, mis meil siin tekib kui asume Maxima Inglipuu pakke pakkima, see on nii tore. Näha, kuidas inimesed panustavad oma aega, et lasterikaste perede kingid õigesti komplekteeritud saaks – see pole üldse ainult lust ja lillepidu, vaid tegelikult suur töö.
On väga tänuväärne, et Liit tõstab esile inimesi ja ettevõtteid, kes on panustanud lasterikaste perede ellu, viimasem neist näiteks Peresõbralike toidukohtade tunnustamine.
Mulle meeldib, et Liit loob olukordi, kus pered saavad koos olla ja ühiselt aega veeta. Näiteks iga-aastased perepäevad Tallinna Loomaaias ja Lottemaal panevad silmad särama nii meie pereliikmetel kui ka kõigil teistel, kes osa võtavad. On väga oluline, et pered kogeksid ühiseid ettevõtmisi ning ühiseid positiivseid emotsioone.”
Mis on suurim väärtus, mida siin tegutsedes enda ellu lood? Mida on siin tegutsemine Sulle õpetanud?
„Meie organisatsioon on suunatud just lasterikaste perede toetamisele, kuid siiski loodan, et kõikide abi vajavate huvigruppide eest kannavad hoolt sama entusiastlikud ja heasoovlikud inimesed. Olen ikka püüdnud osa võtta kõikidest tegemistest, kus saan kaasa aidata ja abiks olla. Kuulun meeskonda, kus kehtib põhimõte, et ükski asi pole võimatu – koos võime mägesid liigutada! Siin töötatud aja jooksul olen aru saanud, et jagame nii Liidus kui ka oma väiksemas meeskonnas sarnaseid väärtuseid.
Üks osa Liidu tegevusest on pakkuda lasterikastele peredele erinevaid põnevaid koolitusi. Püüan ka ise alati nendest arendavatest koolitustest osa võtta.
Siia tööle tulles sain endale uued sõbrad. Mulle meeldib kui toetav töökollektiiv meil on. Päevad on kiired ja tegemisi on palju, aga samas väärtustatakse kõrgelt perekonda. Kunagi ei pea üht teisele ohverdama.
Alguses oli harjumatu, kui suur usaldus mulle anti – ise oma tööaega jagada. Varasemas töökohas reguleerisid minu tööaega vastuvõtuajad, kuid nüüd naudin tööaja paindlikkust ning usun, et selliselt saabki aega efektiivsemalt ära kasutada.
Olen väga õnnelik inimene, et mind ümbritsevad nii toredad kolleegid. Siiani käin läbi ka oma eelmiste kolleegidega, kes olid aastaid mulle töö-perekonnaks ning sel põhjusel oskan kõrgelt hinnata kui töökaaslased on sõpradeks, kes sind läbi elu saadavad.”
Mis on suurimad väljakutsed, millega oled pidanud siin tegutsedes tegelema? Kuidas Sa oled nendega toime saanud?
“Uude kollektiivi tulemine ja sellega harjumine oli kindlasti omamoodi positiivne pinge. Tulin Liitu tööle täpselt uue Perekaardi programmi käivitamise eel, see andis mulle võimaluse lüüa kaasa programmi arendamises ning kasvada koos uue Perekaardi programmiga. Kui rääkida keerulisematest ettevõtmistest, siis minu jaoks on väljakutse näiteks selle intervjuu andmine.
Kindlasti pean arenema veel vene keeles suhtlemisel, sest Perekaarti kasutama on teretulnud ka kõik vene keelt kõnelevad perekonnad. Pusserdan küll piinlikult, kuid kuidagi moodi saame ikka oma jutud ära rääkida. Arenguruumi on kõvasti. Õnneks on helistajad väga heatahtlikud ja kannatlikud.”
Kuidas näed enda elu 10 aasta pärast – millised Sinu unistused võiksid selleks ajaks täituda?
“Pean tunnistama, et minu kõige suuremad unistused on seotud ikka meie perekonnaga – loodan, et kümne aasta pärast on meie tore kärgpere laienenud, et meil kõigil on omakeskis jätkuvalt mõnus ja tore olla. Tahan olla lastele toeks ning jälgida nende arenguid ja käike mööda oma valitud radu. Suureks usalduseks pean seda, kui nad lubavad oma eludes osaleda ja minult ka vahetevahel nõu küsivad!
Ma loodan ka, et meil Riivoga avaneb palju reisimisvõimalusi, mida covidi-aastad on kõvasti kärpinud. Vahetevahel vaatan suure heldimusega eakamaid paare, kes käest kinni jalutavad ja siis ütlen alati Riivole, et näe, meie tulevik! ”
Aitäh, armas Reet!
.
REVISJONIKOMISJONI LIIKMED
Britt Kalam
Maiken Ostrat
Svea Stamberg
ELPL liikmesorganisatsioonid
