SEISUKOHT perehüvitise teemal
Eesti Lasterikaste Perede Liidu seisukoht perehüvitiste seaduse muutmise teemal
Katrin Kiisk ja Aage Õunap
09.06.2022
Viimase aja enim kajastatud vaidlusteemaks osutunud lastetoetused on jõudnud erinevate arvamusavalduste kaudu sellisesse äärmusesse, et puutumata pole jäänud ka isiklik tasand. Väited nagu „laste ostmine“, „suurperede ülekuldamine“, „naiste tööturult eemaldamine“ ja „ebavõrdsuse loomine“ on riivanud kogu lasterikaste perede kogukonda. Ühtäkki tunnevad suure pere vanemad justkui oleks nad aktiivselt tööturul osalemise asemel lastele pühendades teinud ühiskonna poolt hukkamõistetava valiku ning peaks edaspidi silmad maas käima. On lausa kummastav lugeda, et oleme arenenud ühiskonnana langenud nii primitiivsele tasandile, et paneme oma lastele sõltuvalt sellest, mitu õde-venda neil on, sildid külge. Sama kummastav on seegi, et Eesti ainsa lasterikaste perede katusorganisatsiooni, Eesti Lasterikaste Perede Liidu, kes on ka riigile valdkondlik strateegiline partner, esindab enam kui 12 000 lasterikka pere last, arvamust pole tulnud mõttesse ühelgi meediaväljaandel küsida. Selle asemel on kogutud üksikuid, individuaalsetel tundmustel põhinevaid arvamusi, mis aga ei ava tegelikku suurt pilti. Lasterikaste perede hääl kõlab järgnevalt:
Enne seda, kui 2014. aastal viimaks peretoetuseid reformima hakati, seisid need enam kui kümme aastat muutumatuna, summas 19,18 eurot. Tänaseks on see number jõudnud 60 euroni, ent on taas seisnud muutumatuna enam kui kolm aastat. 2017. aastal lisandus lasterikka pere toetus, summas 300 eurot kuus. See on aidanud tõsta perede kindlustunnet ja alandanud laste suhtelist vaesusmäära, aga on taas viieks aastaks lihtsalt ootele jäetud. Uuringutest teame, et just lasterikka pere toetus aitas tuua juurde vähemalt 3000 lisasündi. Aga see ei tähenda sugugi, et perepoliitika oleks sellega valmis saanud. Oleme aastaid, seejuures enne möödunud aastal toimunud kohalikke valimisi, erinevate erakondadega kohtudes toonud lasterikaste perede huvikaitse nimel poliitikuteni teadmise, et peretoetused tuleb indekseerida, sest muidu jäävad need ajale jalgu ning kaotavad oma mõju.
Samuti oleme juba 2018. aasta lõpus toonud avalikkuse ette probleemi peretoetuste liiga järsust lõppemisest, mis peredele suuri väljakutseid tekitab ja vajab riigi tasandil ülevaatamist. Need ei ole lihtsalt sõnad riigikogule esitatud eelnõu tekstis, vaid lasterikaste perede päris mured, millest sai poliitikuile teada antud juba vähemalt neli aastat tagasi. Igaüks meist, kes tunneb hüppeliselt kasvanud inflatsiooni kibedat maiku, saab aru, et raha väärtus täna ei ole enam see, mis ta oli neli aastat tagasi. Õige oleks tegeleda probleemide ennetusega, aga oleme tänaseks jõudnudki selle piirini, et kui me midagi ette ei võta, langeb suur osa peresid ja lapsi tagasi sellesse vaesusesse, millest riik nad alles 2017. aastal välja aitas. Võimalik, et vaesusesse langeb rohkemgi, sest raskete aegade sügavikku näeme alles tuleval sügisel. Seda, et lastega perede toetamine on ääretult oluline ühiskonnast valdava enamuse jaoks, sõltumata sellest, milline on inimeste haridus, sugu või perekondlik kuuluvus, kinnitab äsja avaldatud arvamusküsitlus (PSK; 27-30.05 lühiuuring). Seega – palun ärme vastanda üht väga olulist osa perepoliitikast teiste vajalike meetmetega, vaid alustame sellest, mis on meie ühiskonna kõige haavatavama sihtgrupi ja tulevikku silmas pidades kõige olulisema sihtgrupi – laste – jaoks kõige olulisem.
Mõtlesime seni, et ei asu ses tohutus infomüras kõike teema kohta avaldatut ümber lükkama, sest on ju igaühel õigus oma väärtustest tulenevale arvamusele. Siiski on raske, et mitte öelda võimatu, jätta mõningale neist arvamustest vastamata. Esimesena torkas kohe silma, et paljud arvajad näivad olevat unustanud, et lasterikkad pered on põhiseaduse järgi riigi erilise kaitse all ja seda põhjendatult. Nii saab tagada lastele, kelle peres tuleb eelarvelisi vahendeid jagada paljude pereliikmete vahel, samaväärsed tingimused võrreldes nende peredega, kus jagamistehte järel jääb igaühe heaolu tagamiseks vahendeid oluliselt enam.
Väidetega, et toetuste tõus loob ebavõrdsust, ei saa kuidagi nõustuda. Täpselt aasta tagasi toimus riigikogu sotsiaalkomisjoni avalik istung, milles arutleti laste vaesuse üle. Statistikaameti ettekandest selgus, et suhteline vaesus ehk laste ebavõrdsus on kõige väiksem ühe ja kahe lapselistes perekondades ning mida rohkem on peres lapsi, seda suuremaks see ebavõrdsus kasvab. Laste võrdsust tuleb vaadata tervikuna, mitte lähtuda sellest, milline on esimesele või kolmandale lapsele makstava toetuse suurus. Pere kui leibkonna eelarvest elavad kõik lapsed ja mida rohkem neid lapsi selle eelarve raames ülal tuleb pidada, seda väiksem on igaühele jääv ressurss. Seega – peretoetused lasterikkale perele hoopis loovad võrdsust ühe ja kahe lapseliste leibkondadega, mitte ei tekita lõhet laste vahele. Toome praktilise näite. Neljalapselisel perel on vaja suuremat eluaset kui kahelapselisel perel. Panka laenutaotlust esitama minnes on aga lasterikka pere vanem koheselt ebavõrdsemas seisus võrrelduna vähem lapsi omava vanemaga. Seda ka siis, kui nende perede sissetulekud ja haridustase on täiesti võrdsed, sest ühel on ülalpeetavaid rohkem kui teisel. Valem, mille järgi pank krediidivõimelisust hindab, annab neile peredele erineva vastuse. Kui lasterikka pere vanemal oleks lisasissetulekuks peretoetus, asetuks ta selles näites teise vanemaga võrdsemale positsioonile. Seega loob peretoetus lastele võrdsemaid võimalusi, mitte ei anna ühele ühiskonnagrupile ebavõrdseid eeliseid.
Väidetud on ka, et peretoetuste tõus meelitab naised tööturult ära. Ka sellega ei saa kuidagi nõustuda. Peretoetuste tõus annab perele hoopis vabaduse pere- ja tööelu paremini ühildada, sest võimaldab lastega kodus oleval vanemal töötada talle sobival osakoormusega tööl, mida saab teha laste kasvatamise kõrvalt. See annab oluliselt paindlikumad võimalused, toetab väikelastega peresid ja pigem motiveerib naisi tööle naasma ning tegema tööd, mis neile päriselt pereelu kõrvalt ka sobib. Lisaks toetab see ka kohaliku elu edendamist, pereettevõtluse kasvu jmt – võidab majandus tervikuna.
Seega toetus mitte ei tekita lasterikka pere vanemas tunnet, et enam tööle pole vaja minnagi, vaid motiveerib seda tegema palju väärtuslikumal moel. 1000 eurot jagatuna viiega – ema, isa ja kolm last – mis teeb iga pereliikme kuueelarveks 200 eurot, ei ole kindlasti see ahvatlus, mille najal 18 aastat koos perega vireleda. Eesti lasterikas pere on töökas ja tema lapsed moodustavad ligi poole tulevatest maksumaksjatest. Ka pragune valitsus ja riigikogu saavad olulise osa oma palgast tänu lasterikkas peres kasvanud maksumaksjatele.
Väidetud on, et riik asub toetustega naistelt lapsi ostma. Sellega on kohe ääretult raske nõustuda. 2021. aasta emadepäeva uuringust (mille viis läbi Pere Sihtkapital) selgus, et üle poole naistest sooviks oma peres näha ideaalis kasvamas kolme last. Ometi neid seal ei ole – Eesti naisel on täna keskmiselt 1,8 last. Põhjustena toodi välja ennekõike just majanduslikke tegureid. Muu hulgas kardavad pered, et kolmanda lapse sünd kahandab juba peres olemasoleva kahe eelneva lapse heaolu. Seega – riik ei osta naistelt lapsi – sest naised, pered, ise soovivad rohkem lapsi. Mis selle soovi realiseerumast takistab, on meile ka teada – majandusliku kindlustustunde puudumine. Selle saab ühiskond neile anda, et võimaldada soovitud laste sündi just nii nagu on ka endised koalitsiooniparteid lubanud 2023. aastaks ellu viia.
Soovime selles debatis kõigile südamele panna, et kuigi ühtviisi tähtsad on kõik teenused, mis laste sündi ja kasvatamist toetavad, ei tohi me ära unustada, et ka mõjusad peretoetused on väga oluline osa peresõbraliku keskkonna loomisest. Lastega seotud kulude kompenseerimiseks mõeldud toetused võimaldavad kõikidele lastele meie riigis arenguks võrdsemaid võimalusi. Pole vaja vastandamisi – kas peretoetused või hoopis õpetajate palgatõus, alushariduse lisarahastus või täiendavad tugiteenused, sest see lähenemisnurk jätab mulje nagu midagi täiendavat riik sotsiaalkaitsesse enam kunagi panustama ei hakkagi. Meil ei ole ju vaidlust stiilis, et kõik või mitte midagi. Perepoliitika ei ole sellega valmis ega saa veel nii pea valmis, sest vajab samm-sammult täiendamist ka pärast seda, kui parlament peaks jõudma poliitilises küsimuses põhimõttelisele kokkuleppele.
Sama oluline on, et riigijuhid ei vaataks riigieelarveliste paigutuste tegemisel ainiti rahva otsa ega tekitaks – ei tahmatult ega tahtlikult – provokatiivseid debatte. Kolmanda sektori roll demokraatlikus ühiskonnas on tuua seadusandjani teave sellest, millist kaitset konkreetne sihtgrupp riigilt vajab. Kuidas riiki valitsevad juhid otsustavad seda kaitset tagada, peab jääma nende otsustada. Vajadus selle järgi on ilmselge.
